Kas tõesti, Paulus? Kuidas sa saad öelda, et „sa tead”, et Rooma „tulles tuled sa Kristuse rohke õnnistusega”? Kas sa ei saa aru, mis juhtub? Kas sa ei mõista, et Rooma jõuad sa vangina ja seda alles pärast kahte aastat ahelais? Kuidas on võimalik öelda, et sa tuled „Kristuse rohke õnnistusega”? Selliste küsimuste juures tundub, et peame ümber mõtlema meie arusaama Jumala õnnistustest. Teatud televisioonis esinevatel jutlustajatel on palju öelda „jõukuse ja tervise evangeeliumi” kohta. Neid kuulates tekib tunne, et sa oled uskmatu ja kadunud, kui sa ei ole jõukas ja terve.
Kuid selline õpetus on kaugel Pauluse põhimõtetest. Tema kuulekus Kristusele läks talle nii füüsilises kui ka materiaalses mõttes üsna kalliks maksma. Kristuse pärast kannatas ta vangistust, peksmist, kividega loopimist, ohtu nii paganatelt kui juutidelt ja mitmeid teisi raskusi (2Kr 11:23–27). Kuid ükski neist välistest probleemidest ei suutnud teda heidutada ja röövida talt Jumala sisemisi õnnistusi. Filiplastele kirjutab Paulus: „Vennad, ma tahan, et te teaksite: see, mis minuga on toimunud, on evangeeliumile tulnud pigem kasuks, nii et kogu kohtukojale ja kõigile muudele on saanud avalikuks, et ma olen vangis Kristuse pärast. Enamik vendi Issandas on söandanud mu vangipõlve tõttu hakata veel suurema julgusega ja kartmatumalt rääkima Jumala sõna” (Fl 1:12–14).
Tundub, et Paulusel oli siiski õigus. Ta jõudis tõepoolest Rooma „Kristuse rohke õnnistusega”. Jumala õnnistus ei ole niivõrd väline küsimus kui sisemine. Ükskõik, milline on meie väline olukord, me võime ikka olla täidetud Kristuse rohke õnnistusega.
Hüvasti jõukuse ja tervise evangeelium! Jumalal on meile midagi olulisemat, midagi väärtuslikumat kui hõbe ja kuld. See midagi on lunastus ja vaimulikud õnnistused, mis lunastusega kaasas käivad.
Täna, oo Isa, aita mul igatseda kõige väärtuslikumat Sinu õnnistustest! Risti minu meel nii, et ma võiksin käia Sinuga. Aamen!
In English