Inimesed on väga osavad jagama maailma „meieks“ ja „nendeks“. Rohkem kui kord hiljutises ajaloos oleme näinud, kuidas terveid inimrühmi kirjeldatakse negatiivselt, kuni neid ei peeta enam inimesteks. Enne teist maailmasõda puges natsi propaganda riigi õpikutesse ja lasi juutidel (ja teistel) paista inimestest madalamatena. See muutis tõenäoliseks, et keskmised inimesed arvasid, et „nende inimestega“ tuleb midagi ette võtta. Sama juhtus Rwandas: enne tutside veresauna algust kirjeldas meedia hõimuliikmeid nii, et hutudel oli neid lihtne inimestest madalamale staatusele alandada.
Muidugi ei ole seitsmenda päeva adventistidel kavas genotsiide korraldada, kuid neist kohutavatest episoodidest ajaloos võime midagi õppida. Lihtne on sulgeda end kiriku turvalisusesse, mitte kunagi välja minna ega suhelda − ja sõbraks saada − inimestega, kes ei jaga meie usulisi vaateid. Mõnikord muudame nad ebainimlikuks ja räägime neist nii, nagu meie oleksime Jumala lapsed ja nemad mitte.
Me teame, mida prohvetikuulutused räägivad selle planeedi viimasest konfliktist ja õigusega kohkume õuduses tagasi, kui näeme tõusmas metsalist Ilmutusraamatu 13. peatüki koalitsioonist: protestantlik Ameerika ja Rooma kirik ühendavad jõud, et tuua maailmale viimane suur kriis, ja see on kohutav. Meie loomupärane reaktsioon on jääda kirikuseinte turvalisusesse − jääda sõbraks adventistidega − ja mitte kunagi söandada minna välja võõrale territooriumile.
See on viga. Kuna loobume sõprusest teistega, ei näe me neid enam Jumala laste ja inimestena, kes on suuremal või vähemal määral patused nagu meiegi, ning jätame hooletusse ülesande, mille Jumal oma kogudusele andis − võita maailm. Me ütleme kergesti „aamen“ kogudusele esitatud misjoniaruandele, aga me unustame, et meile isiklikult on antud püha kohus kutsuda koguduse osadusse inimesi igast rahvast, suguharust ja keelest.
Ülejäänute koguduses olemine tähendab valgustada maailma viimase kutsega, kutsuda Jumala rahvast välja tulema. Prohvetikuulutuste ülejäänud olemine ei tähenda enda peitmist hoolikalt valmistatud pelgupaikadesse, vaid tunda ja armastada teisi, kuni peame „alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast“ ega „pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu“ (Kiri filiplastele 2:3, 4).
In English