Paulusel pole mitte ainult positiivne kompliment roomlastele, nagu eile nägime, vaid ta tahab, et nad teaksid ka, et ta palvetab nende eest. Paulus oli ka palvemees. Apostel oli hästi teadlik faktist, et „palve paneb liikuma Kõikvõimsa käsivarre” (Kristuse tähendamissõnad, lk 92). Ta veetis palju aega palves teiste inimeste eest, sest ta teadis, et tema palveteenistus aitab inimesi. Teadmine palve jõust on inspireerinud inimesi palvetama üksteise eest läbi aegade. See on eriti tõsi lapsevanemate puhul. „Augustinuse ema,” kirjutab Ellen White, „palvetas oma poja pöördumise pärast. Ta ei näinud ühtki tõendit sellest, et Jumala Vaim oleks mõjutanud tema poja südant, kuid ta ei heitunud sellest. Ta pani oma sõrme tekstile, tuues Jumala ette Tema enda Sõna ning anus nii, nagu seda vaid ema suudab. Tema sügav alandus, tema siirad püüdlused ning kõikumatu usk said võidu ning Jumal andis temale tema südame igatsuse kohaselt. Täna on Ta samamoodi valmis kuulama oma laste anumisi. Tema käsi ei ole lühenenud aitamiseks, ka ei ole Tema kõrv raske kuulamiseks ning kui kristlastest vanemad Teda siiralt otsivad, täidab Ta nende suud tõotustega (aitamaks nende lapsi), ja Tema nime pärast töötab Kõikvõimas, et pöörata nende laste südant.” (5T 322, 323). Augustinus paistis tõesti lootusetu juhtumina. Kirgede ja joomisega täidetud elu ei tundunud eriti lootustandvana, et ta võiks olla kiriku juhtkonnas. Kuid Jumal austas tema ema palveid. Ta võis hiljem saada peale Jeesuse ja Pauluse ehk kõige tuntumaks kristliku koguduse juhiks. Järelejätmatu palve on tähtis. Sellepärast tuletas Paulus pidevalt roomlasi oma palvetes meelde. Kuidas on see minuga? Kes on minu palve nimekirjas? Kas see on mu laps? Minu vanemad? Minu pastor? Mu naaber? Mu kogudus? Mu valitsus? Kas ma järgin Pauluse eeskuju? Jeesus õpetas, et peaksime palvetama isegi nende eest, kes meid taga kiusavad (Mt 5:44). Imede aeg ei ole veel läbi. Jumal on võimeline kasutama meie palveid, et maailma muuta. Kas laseme Tal seda teha?
In English