Kas sa oled kunagi mõelnud, miks suri Jeesus väljasirutatud kätega? Võib-olla väljendab seda kõige paremini ajakirja Life auhindu võitnud foto.
See oli uudiste foto 1973. aasta sellest päevast, kui sõjavangid tulid Vietnamist kodumaale. Hall hiiglaslik transpordilennuk C-140 Hercules oli just maandunud ja ruleeris maandumisrajal West Coasti õhuväebaasis. Esimesed naasvad sõjavangid astusid mööda allalastud treppi allapoole, sunniviisiliselt eraldatud lähedaste kärarikka vastuvõtu poole. Ent meie pilku püüdis eriti üks sõdur uues sõjaväevormis, voltidega müts kurnatud, kuid uhke näo kohal.
Miski köitis sõduri tähelepanu. Keegi oli rahvast eraldava nööri tagant välja murdnud ja jooksis tema poole, rõõmujoovastuse ilme näol, pikad juuksed lennuväljatuules lehvimas. Sõdur oli kindlasti tema hüüdu kuulnud, sest teda märgates oli ta oma riidekoti instinktiivselt maha pannud ning põlvitas nüüd, käed laialt väljasirutatud, et emmata oma väikest tütart. Sel hetkel, kui kaamera tegi klõpsu, on tüdruku jalad õhus ja käed ripuvad õhus, sirutudes oma naasva isa poole. Stoppkaader. Ajatu mustvalge hetk, isa ja lapse taaskohtumise portree.
Sellepärast suri Jeesus väljasirutatud kätega. Nii et me kunagi ei unustaks oma taevase Isa käsi. Käed avali rõõmsa ja aulise tõega, et Jumala jaoks on alati kõige tähtsamad Tema lapsed, nooremad vennad ja vanemad õed, kes Tema avatud embusse astuvad.
Kas me ei peaks seda ka oma mõistuses stoppkaadrina säilitama? Sest kui universumi Jumala jaoks on kõige olulisemad suhted, siis miks ei peaks need olema samamoodi kõige olulisemad Tema koguduse, Tema sõprade, sinu ja minu jaoks? Kas seesama mustvalge hetk pole just see põhjus, miks valitud eksisteerivad? Jumala valitud mitte üksnes selleks, et ise sellesse avatud embusse astuda, vaid valitud viima seda suurepärast hetkvõtet Temast oma elu ja meie maailma kaugeimate nurkadeni?
Niisuguse pildiga minu ja sinu elu jaoks ei oska ma välja mõelda põhjust, miks mitte nende väljasirutatud käte vahele tõtata. Kuidas on sinuga?
In English