Tammede all

See kirjakoht tuli mulle elavalt meelde, kui leidsin kahel hingamispäeval endale palvekoha põlistammede all, kuskil Poola piiri lähedases kolhoosis Leedus.

Olin just peaaegu kaks nädalat kartseris veetnud ja nüüd olin vabalt terve hingamispäeva looduses suurtel kividel tammede all. Võisin palvetada ja Uut Testamenti lugeda, mis saatis mind kogu armeeteenistuse aja, ainult kartserisse ei saanud seda kaasa võtta. Peale esimest päeva üksikkongis muutus kartseri režiim leebemaks ja ka ähvardusi ei tulnud enam, kuid keegi ei öelnud, kaua ma pean kinni olema. Igahommikusel loendusel, kui kõigile öeldi nimeliselt nende jäänud päevade arv, ei nimetatud minu nime, isegi viimasel hommikul mitte.

Reedel tuldi mulle pisut enne päikeseloojangut järele ja uksest väljudes käskis allohvitser mul valmistuda valvetoimkonnaks. Vastasin, et ma ju laupäeval ei tööta. Seejärel lubas ta mu kohe kartserisse tagasi viia. Mina jäin seisma, sest olime kartserist vaid mõnikümmend sammu eemaldunud. Muidugi vihastus mees ja me marssisime kasarmusse. Minu laupäev oli vaba. Pühapäeval saadeti poisse kolhoosi šeflustööle ja minusugune „viil” pidi just sinna sobima.

See osutus aga üheks vabamaks ajaks minu teenistusperioodil. Ohvitser, kes meie, paarikümne poisiga kolhoosis oli, ei näinud peaaegu üldse „selget päeva” ja kui ma esimese laupäeva hommikul küsisin vaba päeva, sest olen usklik ja austan Jumala käsku, lubas ta mul minna, kuhu tahan, aga ööseks pidin magamiskohas olema.

Mõni aeg hiljem tuli üks kõrgem ohvitser diviisi staabist pensionile jäänuna meie väeossa teenistujana tööle. Ühe pikema sõidu ajal, kui ma olin tema autojuht, hakkas ta meenutama seda aega, kui ühe uskliku asi oli ühel laupäeval staabi nõupidamisel arutusel olnud. Probleem oli selles, et üks sõdur oli keeldunud laupäeval töötamast ja istus nüüd kartseris. Väeosa ülemus ei olnud suutnud teda ümber veenda. Leedulastest ohvitserid olid olnud väga kurjad: anname tribunali alla, saadame distsiplinaarpataljoni jne. Siis küsiti, kas on teisi arvamusi. Vaikus. Pataljoni ülema asetäitja polkovnik, rahvuselt juut oli tõusnud ja küsinud, kas see sõdur muudel päevadel teeb tööd. Vastati, et muudel päevadel on ta väga tuli ja aus. Seejärel arvas polkovnik, et laske tal olla.

Nii oli Jumal töötanud siis, kui mina istusin kinni oma suurima rahu hingamispäeval. See oli ka andnud selle võimaluse olla nüüd peaaegu vaba Jumala looduses, olla ühenduses Temaga ja tunda Ta inglite lähedalolu.

„Võime Teda usaldada ning kui kuuletume Tema nõudmistele, tegutseb Tema meie heaks sama ilmselgelt, kui Ta tegutses oma vana-aja rahva heaks. Igaüht, kes soovib järgida sõnakuulmise teed, ründavad mõnikord kahtlused ja usupuudus. Jumal ütleb meile: „Minge edasi. Täitke oma osa, maksku mis maksab.” Hirmuäratavaina näivad raskused, mis täidavad teie hinge kartusega, kaovad, kui astute sõnakuulmise teel edasi – alandlikult Jumalale lootes.” („Patriarhid ja prohvetid”, lk 351–352)

Olev Uuk