Mõne aja eest sai maailmakuulsaks Paraguai lasteorkester, kelle pillid olid tehtud prügist. Sellest vändatakse lausa filmi. Nende moto on: „Maailm saadab meile prügi. Meie saadame vastu muusikat.“
Kuidas meie ennast näeme? Kas meil on midagi maailmale anda? Kas sina näed end kellenagi, kes elab külluses, millest anda?
Kui meil tõesti on usk, siis see väljendub milleski. Kui ei väljendu, siis oleme ühel pulgal kurjade vaimudega, kes ka usuvad.
„Kes oskab teha head, aga ei tee, sellele on see patt.“ Minu meelest on selle täitmisel kaks põhilisemat takistust: tihti me ei tea, kellel millestki puudu on või milline mu vend või õde on alasti ja kas tal on puudu igapäevasest toidusest, meie oleme puntras oma aja, tähelepanu ja raha jaotamisega nii, et me ise toime tuleksime.
Kas ma panen väga mööda?
Me kuuleme noppeid ja kuuldusi siit ja sealt neist suhteliselt paljudest peredest, kel on oma igapäevase toimetulekuga tõsiseid raskusi. Me teame, et nad on olemas. Aga kus täpselt?
Tõeline vajadus on tihti peidetud. See ei hõigu tänaval. Seda saab teada siis, kui näed vaeva või puutud nende inimestega regulaarselt kokku.
Aga usukaaslased? Kas me teame oma usukaaslastegi vajadusi? Nende eest käsib Piibel eriti hoolt kanda.
Jeruusalemma esimeses koguduses toimis see väga intensiivselt.
Teine takistus on meie nägemus oma ajast, energiast ja rahast, mida selleks vaja läheb. See ju kulub kõik omale ära ja tuleb puudugi. Või mõtleme, et meil ei olegi midagi, mida anda.
Mida sina oma elus üldisemalt tunnetad? Kas pigem kõige puudust ja häda? Puudu ajast, vahenditest, sõprusest? Või tunnetad küllust?
Ivo Käsk
In English