Nõuanne naistele

Meil on kõrgem eeskuju, milleni jõuda. Me ei edene nii palju, kui on meie kohus või eesõigus. Kuidas see nii on, et kasutame Jumala antud talenti ajalikes asjades, kuid mitte Tema teenimises? Kas meil ei peaks olema igaveste asjade vastu suurem huvi kui nende asjade vastu, mis puudutavad meie ajalikke vajadusi?

Oleme kuulnud väljendatavat soovi, et abikaasa ja pere tuleks tõe juurde. See on õige, see peaks olema tähtsaim soov. Aga kas me täidame kõiki oma kohustusi? Kas teeme kõiki edusamme, mida peaksime? Kas meil ei jää puudu edu saavutamiseks vajalike kohustuste täitmisel? Ära ole vaimulik kääbus. Meile meeldib vaadata imikuid ja nende titelikku käitumist, aga kui niimoodi toimib kaheaastane laps, siis on see vastik. Samamoodi peab krist-lane kasvama. Kasva Kristuse sarnaseks, mitte ära moondu. Tun-ne, nagu oleksid sa Kristusesse kinnitatud. Valitsegu üksi olevate õdede vahel ühtsus. Väldi kergemeelsust ja ole pidevalt valvel.

Taeva rikkalikud õnnistused on valmis, et meie peale tulla. Ära ole isekas. Liigagi paljude jaoks tähendab religioon üksnes ennast ja oma perekonda. Nad ei lähe välja teisi aitama ja teistele õnnistuseks olema. Niisugusel juhul ei saa Jumal neid õnnistada. Jumal õnnistab meid ainult siis, kui oleme oma minast loobunud. Ta soovib, et loobuksime oma minast. Mida külvame, seda lõi-kame. Kui sa külvad isekust, siis lõikad ka isekust, see tähendab, see kinnistub sinu külge. Püüdkem oma minast lahti saada ning rääkigem Jumala armust ja õnnistustest.

Tundku kõik õed, et kui neil pole abikaasat, kellele toetuda, toetuvad nad seda tugevamalt Jumalale. Igaüks meie õdedest võib olla elav misjonär ja tuua valgust igale koosolekule. Kas me käi-tume nii, nagu oleks meid kutsutud pimedusest imepärasesse val-gusesse? Või nii, nagu tassiksime kaasas tohutut raskust? Me pea-me kõnelema valgusest ja paluma valgust, siis valgus tuleb. Kui koguduse naised ainult näitaksid, et Jumal võib naiste kaudu töö-tada. Maarja oli esimene, kes kuulutas ülestõusnud Jeesusest. ... Neile, kel on raskem võitlus, antakse rohkem õnnistusi, sest Kris-tus on nende kõrval neid raskustes aitamas. Kuid me peame loo-buma isekusest, olema tuttavad Jumala Tallega, kes võtab ära maailma patu, ning kasvama niiviisi Jeesusega üha sarnasemaks, kuni meie pähe pannakse surematuse kroon. – Käsikiri nr 2, 13. mai 1884, „E. G. White’i jutlus“.