Oli varajane märtsikuu hommik, kui helises telefon. Helistaja oli üks vanem vend kogudusest. Ta kurtis, et on juba paar päeva haige ja et tal ei ole ei toitu ega rohtu. Lubasin teda külastada. Olin eelmisel päeval maale tütre juurde läinud ja nüüd hakkasime Tartusse tagasi sõitma. Sadas lörtsi ja tee oli väga libe. Jõudsime siiski õnnelikult kohale. Otsisin söögid ja rohud ning asusin teele, teadmata, kus venna kodu täpselt on. Sõitsin bussiga juhatatud suunas ja tulin öeldud peatuses maha. Oli väga libe. Edasi minnes palvetasin, et Taevaisa hoiaks mind kukkumast.
Olin juba päris kaua kõndinud, kui mõtlesin, et lähen üle tee ja sõidan bussiga tagasi. Aga kuidas ma saan seda teha, ma ju lubasin minna. Ja mis saab haigest? Astusin ettevaatlikult edasi ja kordasin mõttes ansambel TTT ühe laulu sõnu: Jeesus, minu kõrval käi, ei siis tee mul raske näi.
Jõudsin kenasti kohale ja vend oli väga rõõmus minu saabumise üle. Hiljem selgus, et sel päeval oli palju inimesi kukkunud ja traumapunktis oli olnud palju tööd. Ma olin õnnelik, sest Jeesus oli näidanud, et Ta oli minuga.
Jeesuse peale võib alati loota, Ta toetab ja aitab meid. Oleme julged ja astume oma maisel rännuteel edasi – ikka koos Jeesusega.
Dabita Laumets
In English