Imeline palvevastus

On raske leida ema, kel pole oma lastega seoses meenutada ühtegi suurepärast kogemust Jumala armust ja hoidmisest.

Minu jaoks oli üks esimesi imelisi kogemusi siis, kui minu poeg oli veel alla kahe aasta vana. Olin verinoor kristlane, nii et see kogemus puudutas mind väga sügavalt. Nimelt oli minu pojal Patrickul tekkinud krooniline keskkõrvapõletik – iga kord, kui meile kusagilt nohuviirus külge hakkas, jäi poiss oma kõrvadega hätta – ja alati tuli ka kõrge palavik ja kõik muud kõrvapõletikuga kaasnevad hädad. Käisime siis taaskord keskkõrvapõletiku kahtlusega perearsti juures ja saime teada, et kahjuks on kõrvad jälle tugevasti põletikulised – seega saadetigi meid järgmiseks päevaks lastehaiglasse kõrvaarsti juurde. Kui me perearsti juurest koju sõitsime, tundsin musta masendust – jälle antibiootikumikuur, mis organismi kurnab ja kõik muu sinna juurde. Miks peab see jälle minu lapsega juhtuma? Me oleme ju nii hoolikad olnud, vältinud rahvarohkeid kohti, kus võiksime nohu saada... Miks siis ometi! Seejärel palusin ma kogu südamest, et Jumal teeks mu lapse terveks! Jah, kohe praegu ja siinsamas. Minu ahastus oli sel hetkel lihtsalt nii suur, et ma ei palunud midagi vähemat – ei seda, et haigus kergelt läheks, või seda, et see kiirelt mööduks. Ma palusin, et Patrick saaks kohe praegu terveks, sest mina enam lihtsalt ei jaksa. Ma ütlesin Jumalale, et ma TEAN, et Sa võid seda teha, kui tahad, palun, tee siis ometi! Aita meid! Miks Sa ei aita meid? Ahh...

Järgmisel päeval läksime lastehaiglasse spetsialisti juurde. Arst vaatas Patricku kõrvu pikalt ja põhjalikult, seejärel saatis meid veel mingi aparaadiga kontrollima. Tulemused kätte saanud, võttis ta prillid ninalt ja ütles, et tema küll ei saa aru, miks perearst meid tema juurde saatis, lapse kõrvad on täiesti korras ja ei paista, nagu oleks seal lähiajal mingit põletikku olnudki. Saatis meid koju, sest temal polevat nii tervete kõrvadega küll midagi peale hakata.

Minu süda juubeldas! Ma teadsin, et see oli ime! Minu palvele oligi vastatud! Minu Jumal oli teinud täpselt seda, mida ma palusin, hoolimata sellest, et ma oma palve ajal sellesse tegelikult väga ei uskunud. Ma ei olnud seda mitte millegagi ära teeninud – minu usk ei olnud piisavalt suur, et öelda aamen ja ootama jääda –, kuid Jumal tuli minu juurde sinna, kus ma olin ja andis mulle selle, mis minu kui haige lapse ema jaoks kõige olulisem oli. Ja sellega koos andis Ta mulle usalduse Tema suhtes.

Paluge – ja teile antakse! Loomulikult ei tähenda see seda, et me saame kõike, mida iganes soovime, kuid see tähendab, et võime oma Isa alati usaldada, sest mitte miski – isegi minusuguse uskmatu ja kahtleva lapse palvele vastamine – ei ole Tema jaoks võimatu!

Kristel Stamm