Igavese päikesepaiste kodumaa

Ma kardan, et ei ole säilitatud agressiivset võitlust maailma, li-halikkuse ja Saatana vastu. Kui me kavatseme esile tuua Kristuse-sarnase eeskuju, siis ei või me soodustada pooleldi surnud kristlu-sega maailma isekat saamahimulist vaimsust, saades osa maailma jumalakarmatusest ja muiates selle vääruse üle. Ei! Me peame Jumala armu läbi olema tõe põhimõtetes vankumatud, hoides oma usu algust kuni lõpuni. Me ei tohi olla viitsimatud hoolsuses, vaid peame olema tulised vaimus ning teenima Issandat. Me peame oma tarkuse saama Temalt. Tema armu läbi peame säili-tama rikkumatuse, võtma oma normiks Jumala Sõna ning seisma Issanda ees alanduses ja kahetsuses.

Ma igatsen nii väga näha Jumala Vaimu sügavat mõju. Kas see tuleb kunagi meie hulka nii nagu varasematel aegadel? „Sest nõnda ütleb kõrge ja üllas, kes igavesti elab ja kelle nimi on püha: Ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ning vaimult alandli-ke juures, et turgutada alandlike vaimu ja elustada rõhutute sü-dameid“ (Js 57:15).

Issanda Sõna ei suru iial inimese aktiivsust maha. See suuren-dab kasulikkust, juhtides aktiivsust õigesse suunda. Issand ei jäta inimest ilma eesmärgist, mille poole püüelda. Ta asetab inimese ette igaviku, koos kogu selle pühaliku reaalsusega, ning annab talle aimu igavestest, kadumatutest teemadest. Ta esitab väärtus-likku, õilistavat tõde, et ta saaks minna edasi ohutul ja kindlal teel, püüeldes eesmärgi poole, mis on väärt kõigi tema võimete tõsiseimat hõivatust.

Kui inimene õpib Issandat järjest enam tundma, siis suureneb tema vägi. Kui ta püüab saavutada kõrgeimat taset, siis on Piibel valguseks, mis juhib tema samme taeva poole. Selles Sõnas leiab ta, et võib olla Jumala laps, kuningliku perekonna liige, Kristuse surematu pärandi kaaspärija.

See teejuht näitab talle taevast riiki ning taeva läbiuurimatuid rikkusi ja varandusi. Issandat rohkem tundma õppides kindlustab ta endale igavese õnne. Tema tasu on igapäevane Jumala rahu ning usu kaudu näeb ta igavese päikesepaiste kodumaad, kus pole mingit muret ega meelehärmi. Jumal juhib tema samme ja hoiab teda langemast, pühitsedes ja ülendades tema teovõimet. – Kiri nr 45, 13. juuni 1901, õde ja vend (J. A.) Burdenile.