Kolisin Tallinnas Nõmme eramajast kesklinna 7-korruselisse korterelamusse. Minu jaoks on see maja huvitav selle poolest, et see on n-ö kokku ehitatud: selles majas on 9 trepikoda. Ma polnud kunagi varem sellises majas elanud ning esimesel õhtul, kui hakkasin koju minema ja korterivõtmed olid alles korterikaaslase käes, pidin all kella laskma. Tegingi seda. Ütlesin siis (enda teada) korterikaaslasele, et Silva olen... lase sisse... Tema vastu: „Hmm... Silva... ma ei tea kedagi sellenimelist. Ja siin korteris ka sellist ei ela.“ Olin kindel, et sõbranna teeb nalja, aga üritasin ikkagi selgitada, et kolisime alles sisse ja et see peab kindlalt õige number olema. Samal ajal sain aru, et midagi on ikka väga valesti. Olin juba valmis sellele naisterahvale ütlema, et kuule, ära nüüd lollita rohkem – lase mind sisse. Aga taipasin siis ühel hetkel „maja numbrit“ vaadata ja sain aru, et olen vale trepikoja ees.
Minu jaoks tundusid need trepikojad äravahetamiseni sarnased. Seetõttu ajasin need ka segamini. Jumalal aga ei lähe inimesed kunagi segamini. Mõnikord on tunne, et palvetad mingi asja pärast nädal, kuu, aasta… Aga soovitud tulemust ei ole. Kristlasena tean ja olen kirikus õppinud, et Jumal kuuleb alati palveid, aga mina pean kannatlik olema ja Tema tahtmist paluma. Kui ma nüüdseks olen kogenud pikaajaliste palvete imesid ja kordaminekuid, siis olen sellele väitele ka kinnitust saanud. Aga kui olin laps, siis mõtlesin küll, et Jumal vist ajab mind kellegagi segamini, sest mina oma palvetele vastuseid ei saa.
Seega, kui me teame Piibli tõotusi isegi peast, peame nendele sõnadele oma kogemuste kaudu kinnitust saama.
Silva Suurküla
In English