Paulus palub oma kirjades tihti enda eest palvetada. „Ta päästab edaspidigi, kui ka teie eestpalvetega meile appi tulete,” kirjutab ta korintlastele (2Kr 1:11). Efeslaste poole pöördub ta: „Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest ja minugi eest”(Ef 6:18, 19). Tessalooniklaste poole pöördub ta: „Vennad, palvetage meie eest!” (1Ts 5:25; vt ka Kl 4:3 ja 2Ts 3:1) „Ma kutsun teid üles,” kirjutab Paulus. See on tugev avaldus, kuid lisab siis: „Meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi ja Vaimu armastuse läbi.” Paulus soov, et tema eest palvetataks, on väga tõsine. Ta ei palu neilt leiget, formaalset palvet, vaid sellist, mis tuleb sügavalt südamest. Apostel soovib, et nad ühineksid temaga „võitluses”. Seda sõna kasutati algselt jõudu demonstreerivate spordialade, nagu maadlus ja poks, kohta, kus erinevad võistlejad omavahel „võitlesid”. Paulus nägi palves peamist relva võitluses hea ja kurja vahel. Apostel kujutab ennast võitlemas elu ja surma peale nende jõududega, kes seisid evangeeliumile vastu. Tal oli õigus. Lõpuks läks tema evangeeliumi eest seismine talle maksma elu.
Kui paljud tänapäeva kristlastest näevad palvet kui heitlust elu ja surma peale? Enamus meist peab palvet ilmselt väikeseks süütuks harjutuseks, mida me teeme enne sööma hakkamist, magama minekut või päeva alustamist või siis pikemalt ja formaalsemalt ka kirikus. See on meile mugav, kuid samas ka mõttetu rutiin. Just sellisena soovibki Saatan palvet meile esitada. Kuid Paulus tundis palve jõudu. Selle pärast ta „anuski”(NEB) roomlasi, et need võitleksid koos temaga palves. Apostel mõistis, et ta on lahingus üleloomulike jõududega, sellepärast ta vajaski üleloomulikku jõudu Jumalalt. 21. sajandi kristlastena peame aru saama, et liiga tihti pole palve meile enamat kui vaid väike kombetäitmine. Jumal hüüab meie poole, et me mõistaksime palve vältimatut vajalikkust võitluses Saatana vastu. Võitlus käib meie laste, abikaasa, naabrite, vanemate jt igavese elu pärast. Ta hüüab meie poole, et meist saaks Tema palvesõdurid. Jumal igatseb, et me võtaksime kasutusele kõige võimsama jõu kogu universumis. Ta soovib, et me iial ei unustaks, et „palve on usu võti, mis avab taevase varakambri, kus on varjul Kõigevägevama piiritud rikkused” (Tee Kristuse juurde, lk 71).
In English