Ära kiirusta

Minu kodu on raudtee lähedal ja jaama minnes on vaja ületada neli paari rööpaid. Ka poodi lähen seda sama rada pidi. Raudteejaama jõudmiseks kulub neli minutit; kui kiirustada, siis jõuab ka kolme minutiga kohale. Sellel päeval oli mul rongi peale kiire: saatsin tütart ja väimeest rongile, ka tütre sõbranna oli minuga saatjaks tulnud. Tütar ja tema abikaasa sammusid eespool ja meie tagapool, kandes kahevahel suurt kotti. Kahest rööpapaarist saime kenasti üle, kolmandal ma komistasin ja minu kukkumine oli nagu aegluubis. Vajusin rööpale ja järgmisena nägin kohe oma prillide all raudteeliipreid. Kohe käis peast läbi mõte – prillid – kui nendega vastu rööbast kukkuda, võib tagajärg olla ettearvamatu. Kuid sel momendil tundsin, et keegi tõstab mind õrnalt, väga aeglaselt õlgadest üles. Ma astusin üle rööbaste ja läksin kiiruga edasi jaama poole, mis oli juba siinsamas lähedal. Lapsed rongile saadetud, hakkasin tagasi kodu poole minema. Kui olin sama koha peale jõudnud, kus enne kukkusin, jäin mõttesse, et mis see nüüd siis oli. Mina ju oma jõuga ei saa niimoodi aeglaselt kukkuda, pealegi veel poole kukkumise pealt jälle üles tõusta. See oli Jumala abi mulle.

Jumal juhib meie teid. Tänu Taevaisale meie kaitseingli eest. Sellest oli võimalus tunnistada nii kodus kui ka sõpradele, nüüd ka siin – hommikvalveraamatus.

Hea on välja minna, teades, et olen Jumala hoole all. Nüüd palvetan iga kord, kui kodust välja lähen, sest ma ju ei tea, mis mind ees ootab. Taevaisa teab ja Tema saadab alati kaitseingli meiega, kuigi me seda ise ei tunne ja sageli ei märkagi.

Me teenime tõesti imelist Jumalat!

Usukaaslane Viljandi kogudusest