Kuis siis on ikka lugu selle õnnega?

Mida vajab inimene selleks, et olla õnnelik? Võiks öelda, et haige on õnnelik, kui tal täna (praegu) kuskil ei valuta. Küllap on enamus arusaamisel, et asjastatud õnne pole olemas. Kui palju asju eit Puškini kuldkalakese loos ka ei saanud – rahulolu ega õnnetunnet ei tekkinud. Kinkidega võib küll ära osta, aga mitte õnnelikuks teha. Tõsi, mõnedki kingitused toovad õnneliku naeratuse saaja näole ja tänuliku õnnetunde südamesse, kuid siis on enamasti põhjustajaks pigem kinkija kui kink ning on juhtumeid, mil and andjale pigem tagasi visatakse ja seda jälle suhte tõttu. Ei lausuta ju isegi selles materialistlikus maailmas, et „ta on oma õnne leidnud” uue kodu või auto puhul, küll aga õnneliku suhte puhul.

Vaesuses virelev inimene meie maal kuulub ilmselt viiendiku kõige rikkamate hulka globaalses mastaabis. Elaks ta samade ressurssidega mõnes teises paigas, tunneks ta end rahuloleva rikkurina. Teate ju lugu, mille pärast jänesel mokk lõhki on. Kui see argpüks oma kõikide teiste kartmisest heitununa läks end uputama, ehmatas ta konnakest ning suurest rõõmust, et keegi ka teda kardab, naeris moka lõhki.

Nõnda ei ole õnn asjades, vaid suhetes; ei ole ajalik, vaid ajatu; ei ole vedamine, vaid valik. Jah, ma usun tõsiselt, et õnn on valik. Õnne lühivalem kõlab nii: „Ole õnnelik!”

Kahjuks võib isegi suur osa usklikke olla õnnetu. Osatakse igas asjas ja olukorras üles leida negatiivne nüanss ning sellele oma tähelepanu koondada. Või selle asemel, et nautida olukorda, nurisetakse, et seda tuli nii kaua oodata või et see lõpeb varsti jälle ära. Igal koidikul on võimalik nutta, et varsti saabub jälle öö. Mark Twain on öelnud, et ta on elus pidanud väga palju muret üle elama, aga suuremat osa sellest, mille pärast ta on muretsenud, ei ole kunagi juhtunud.

Kord noore jutlustajana Saaremaal koguduseliikmeid külastades väljendasin kahetsust ühele vanamemmele, kes vaevaliselt kepi najal üle õuemuru komberdas, et pole võimalik teda tihedamini külastada, et tal on juba jaks ka väetikene jne. Tema silmad vaatasid lumivalge juuksetuka alt mulle rõõmsalt otsa, kui teatas, et varsti, kulla vend, hakkame linnu ehitama ja mis sa minu peale aega kulutadki – otsi neid, kes teed sinna veel ei tea.

On hetki, mil oleme kellegi või millegi pärast õnnetud. Usklik olemine ei tähenda ju olla tuim jurakas. Sisuliselt on õnnetu olek kristlase puhul mõeldamatu – olla õnnis (õnnistatud) ja samas õnnetu on enda valik ja sisult patt.

Ühel minu jaoks raskel eluhetkel hakkas mu meelel ja keelel otsekui iseenesest helisema laul „Oh, Issand, minu rõõm ja õnn”, mis lõpeb sõnadega: „Vaid kogu oma eluea Sind võiksin rõõmsalt teenida!” Ma arvan teadvat, miks Paulus ja Siilas vangikongis laulsid ja miks Pauluse põhitoon kirjas filiplastele (kirjutatud vanglas) on – olge ikka rõõmsad!

Siin ja praegu on meil asja olla õnnelikud. Oleme õnnelikud sellepärast, et... ja kui vahel oleme ka pisut aega õnnetud sellepärast, et..., siis oleme ometi õndsad ja ka õnnelikud, vaatamata sellele, et...

Rein Käsk