Paulus, palun otsusta ometi! Kuni 11. peatüki alguseni ütlesid sa meile, et Jumal pole juute hüljanud. Tänases tekstis ütled, et Ta on nad hüljanud. Kas oled sina segaduses või olen see mina? Kuidas saab nii loogiline autor öelda samas peatükis järsku nii ilmselt vasturääkivaid asju?
Mõlemad väited on tõesed. Jumal oli heitnud Iisraeli kõrvale kui Tema valitud tööriista maailma evangeliseerimisel. Kuid jääk oli usus Messia vastu võtnud (Rm 11:5, 6) ja koguduse misjonitöö tulemusel see arv pidevalt suurenes. Nagu Paulus 12. salmis märkis, oli suurema osa juutide evangeeliumile seljakeeramine andnud Paulusele ja teistele võimaluse minna oma lepitusteenistusega paganate maailma. Nii oli nende loobumisest saanud tegelikult õnnistus. Kuid Paulusel on siiski mure oma kaasjuutide pärast. Ta ootab, et rohkem juute mingil moel evangeeliumi sõnumile vastaksid. Kui nad seda teeksid, siis oleks see kui vaimulik surnute ülestõusmine. Järgmisena kasutab Paulus kaht illustratsiooni. Esimese võtab ta 4Ms 15:17–21. Paulus pöörab tähelepanu sellele, et kui inimesed ohverdavad uudsevilja ohvrina jahu, mis oli tehtud esimesest saagist, siis sellest jahust küpsetatud leib on samuti püha. Teine illustratsioon pärineb põllumajandusest ja võrdleb Iisraeli puuga. Kui juur on püha, siis on seda ka kõik puu võrsed. Mõlemas illustratsioonis viitab ta patriarhidele, eriti Aabrahamile. Kui nemad olid pühad, siis mõjutab see ka kõiki nendest põlvnevaid juute. Pauluse süda kuulus misjonitööle – tööle nii paganate kui ka tema oma rahva seas. Ta ihkas, et juudid, tema rahvas, saaks päästetud. Ellen White väljendas sama hoolt, kui ta kirjutas, et „evangeeliumi kuulutamise lõppjärgus, kui tuleb teha erilist tööd nende inimklasside seas, keda siiani on jäetud kõrvale, ootab Jumal oma sõnumikandjatelt erilist huvi juudi rahva vastu, keda võib leida kogu maailmast” (Apostlite teod, lk 247).
Siit saame juurde veel ühe igapäevase palveteema, veel ühe evangeeliumitöö ala, kuhu peame minema.
In English