Oli sügis, aasta 2009. Rohkem kui poolteist aastat tagasi varises maailma majandus kokku ja algas globaalne pangandus-rahanduskriis. Ka minul sai töö otsa. Tuli pidada hoolt selle eest, et kuidagi omadega toime tulla.
Novembriks olin töötu olnud juba kolm kuud. Olin kodus, lugesin raamatut „Patriarhid ja prohvetid”. Annal oli tavaline tööpäev. Kui ta tööpäeva lõpetas, palvetas ta mõttes: „Aita, Jumal, meil on raske olukord.”
Meil oli plaan pärast tema tööpäeva kohtuda. Ta istus mind oodates metroojaamas ja tal vajusid silmad kinni. Äkki kuulis ta mõjuvõimsat ja autoriteetset häält, näo ees tundis hingeõhu liikumist. Anna avas kiiresti silmad ja vaatas ümberringi – lähedal ei olnud ühtki inimest. Ei, rääkija ei olnud inimene. Anna kuulis venekeelset lauset: „ Õnnistan sind ja varjan.”
Koduteel jalutades arutasime, mis see võis olla ja mida see tähendab. Mõistsime, et Jumal ei jäta meid.
2010. aastal käisin koolitusel, osalemistasu aitas maksta üks koguduseliige. Nüüd töötan Helsingi linna palgal.
Tõepoolest, Jumal muutis selle ühe lause reaalsuseks. Tänu Temale selle eest!
Toivo Kanarbik
In English