Lugesin raamatut ühest vanamehest, kes päästis põhjakäinud koolivenna külmasurmast. Viimane ei olnud elupäästjale tänulik mitte halastuse eest, toitmise ja söötmise eest, kuivõrd selle eest, et too teda eesnimepidi kutsus. Mitte keegi teine ei olnud teda pikka aega nõnda kutsunud – kas ametnikud perenimega või joomakaaslased hüüdnimega. Talle meenus oma algupära.
Kui kohtad inimest „täbaras olukorras“, kas raske haigusega võitlemas või muus eluvõitluses, siis parim, mis sa teha saad, on mitte tema haletsemine ega olukorra üle diskuteerimine, vaid lootuse kinkimine. Teise julgustamine Jumalas, tõotuste meelde tuletamine, on parim, mida üks väsinud hing võib kuulda. Sellega sütitad vaimu ja annad ka Jumalale võimaluse sekkuda ja aidata.
Olgu see kellegi eesnime nimetamine, spontaanne kallistus või soe tegu, julgustus tõelise rõõmuallikaga või muu lihtne ja väike tegu, on see teise hinge jaoks ehk suurim abi ja elukink tol hetke.
Taevaisa üksi näeb südamesse. Annaks Jumal, et usaldaksime Teda rohkem noil hetkedel ja ei laseks ennast petta silma ees olevaga.
Kristiina Tramberg
In English