Ühel pärastlõunal külastasin pastoriameti tõttu oma piirkonna vanemat abielupaari, kes on mitmekordsed vanavanavanemad. Kaminasimss oli tihedalt täis perepilte ja koolipilte, mis jutustasid värvikaid lugusid seitsmest lapsest ja nende järeltulijatest. Kui me mälestusi taaselustasime, jõudsid eakad vanemad viimase portreeni, millel oli nende noorim poeg. Ema häälde hiilis kurbusenoot, kui ta jutustas pojast, kes oli kasvanud üles samas kodus ja samade pereväärtustega nagu teisedki, kuid teadmata põhjustel kõigele sellele selja pööranud. Hüljanud need. Mässu tõstnud.
Kujuta ette seda perekonda tänupühade ühise õhtusöögilaua ääres. Kuus last on koos oma peredega tulnud koju ema ja isa juurde. Söögilaua ümber on naeru, naeratusi ja rõõmu. Kuid oota veidi. Kui isa tõuseb palvetama, siis niriseb midagi ema palvetava silma nurgast. Pisar. Aga armas ema, seitsmest lapsest kuus on tulnud koju, kas see pole piisav põhjus õnnelik olemiseks? Aga me kõik ju teame seda üldtuntud tõde. Kuidas saab ema süda olla õnnelik, kui üks tema lastest puudub?
Ükskord väga ammu oli täiuslik Lapsevanem ja täiuslik kodu. Kuid üks lastest hakkas vastu kõigele, mille eest perekond seisis ja mida väärtuslikuks pidas, ning jättis nüüdseks purunenud taevasse murtud südame ja purunenud kodu.
Pole võimalik rääkida lugu Isast, meenutamata Lutsiferi lugu. Üks kodu, üks Isa, kuid nii traagiliselt vastupidised tulemused pere lemmiku puhul, kes salajas ihkas istuda „kogunemismäele” (loe: Jumala troonile). „Kui ma ometi oleksin Jumal,” sosistas ta kurikavalalt. Ja ülejäänu on ajalugu − lõhenenud universumi ja mässava planeedi südantlõhestav ajalugu.
Ta oli valitutest kõrgeim, kuid otsustas saada mittevalituks. Ta murdis meie taevase Isa emaliku südame, mis ikka veel nutab taga poega, kes ei tule koju.
In English