Usk ja teod

Hooletusse jäetud töö on vaja ära teha, meil tuleb kahetseda oma ükskõiksust selle töö suhtes ja paluda vaimulikku taipu näha ja märgata pakilisi vajadusi. Meile on usaldatud valgustus, mis sisaldab tõde. Meie ümber on rahvahulgad, kes pole iial valgust saanud. Neile peame kuulutama kolmanda ingli kuulutuse elu-päästvaid tõdesid. Me peame püüdma hingi, töötades äärmise usinusega, et anda teistele edasi seda, mis on vajalik nende igave-seks heaoluks.

Hoiatamata rahvahulkadest saab kiiresti vanakurja mängu-kann. Saatan juhib neid mitmesugustesse meeletuse ja enesera-huldamise vormidesse. Paljud otsivad seda, mis on uudne ja hämmastav, nende meeled on kaugel Jumalast ja Tema Sõna tõdedest. Sel ajal, kui vaenlane tegutseb rohkem kui eales varem, et köita meeste ja naiste meeli ning pöörata need eemale tõest, peame meie töötama järjest kasvava aktiivsusega peateedel ja ka kõrvalteedel. Me peame hoolikalt ja tähelepanelikult kuulutama viimast armukuulutust linnades – peateedel –, kuid töö ei tohi sellega piirduda, vaid peab jätkuma ümbritsevates asulates ja kau-getes maapiirkondades – kõrvalteedel ja aedade ääres.

Tuleb jõuda kõigi ühiskonnaklassideni. Töötades kohtume erinevate rahvuste esindajatega. Kellestki ei tohi hoiatamata mööda minna. Issand Jeesus oli Jumala and kogu maailmale, mit-te üksnes kõrgematele klassidele ja mitte üksnes ühele rahvusele, teisi välja jättes. Tema päästev arm hõlmab kogu maailma. Kes tahab, võib eluvett juua ilma hinnata. „Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse“ (Rm 10:13). Kuid teha on tõsine töö. Evangeeliumi kutse tuleb viia kõigisse kohtadesse, sest „kui-das nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuul-nud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata?“ (Rm 10:14).

Issand soovib, et Tema rahvas ärkaks ja teeks neile määratud tööd. Vastutus ei lasu üksnes jutlustajal. Koguduseliikmed peavad jagama hingede päästmise koormat. ... Issand kutsub nüüd üles neid, kes tunnevad praeguse aja tõde, et nad ärkaksid tardumu-sest ja saaksid tõelisteks misjonärideks Tema töös. Aega on vähe ning Issanda tööd tuleb teha ilma mingi viivituseta. – Kiri nr 4, 15. veebruar 1911, W. C. White’ile.