Pärlit otsimas

Olen üles kasvanud tõsises katoliiklikus perekonnas. Minu isa oli vallavanem, vanaisa kiriku teenistuses. Preester oli meie kodu alaline ja oodatud külaline. Vanemad õpetasid mulle lapsepõlves kiriku poolt ettenähtud palveid, et ma oskaksin neid lugeda nii hommikul üles tõustes kui ka õhtul voodisse heites. Iga laps, kes oli saanud juba seitsmeaastaseks, pidi vähemalt kord aastas käima kirikus armulaual ja muidugi ka pihil püha isa juures.

Tundsin suurt rõõmu Jumala kummardamisest. Mulle meeldis kõik see, mis kirik oli täitmiseks sisse seadnud. Elus tuli aga suur muudatus siis, kui algas sõda. Isa arreteerimine, pere aastatepikkune varjamine küüditamise pärast ja pere lagunemine – kõik need ja paljud teised raskused kasvatasid minus usku Jumalasse veelgi ja tõid mind Jumalale lähemale.

Kui sain täiskasvanuks ja sõjaväeteenistus läbi sai, siis nägin, kuidas kõik minu ümber Jumalat pilkasid ning usku ja usklikke alavääristasid. Ateism valitses kõikjal. Minus tekkis suur soov Jumalast üha rohkem teada saada ja Tema tahet tundma õppida. Tol ajal ei teadnud ma veel midagi Piiblist, minu käsutuses oli vaid väike katekismus ja seda armastasin ma väga lugeda. Katoliku kiriku nõue on, et enne tuleb oma palve ja palumistega inimvahemehe, s. o. preestri poole pöörduda, tema kannab seejärel palve edasi Neitsi Maarjale ja pühakutele, kusjuures palve jõuab viimaks ka Jumala ette. Mind pani imestama asjaolu, miks ma ei võiks oma palvet otse Jumalale esitada, praegu kohe ja just seda, mida mulle just praegusel momendil vaja on.

Südames tundsin alateadlikult, et olen suur patune, kuid kuidas abi saada, kuidas südamele rahu leida... sellest ei teadnud ma midagi. Käisin mitu-mitu korda armulaual ja ka pihil, kuid rahu südamele ei leidnud. Kui sellest preestrile rääkisin, arvas tema, et peaksin veel armulauale ja pihile minema. Ka see nõuanne ei aidanud mind. Süda oli ikka rahutu ja minu jaoks oli see tõsine otsimise aeg, kalli pärli otsimise aeg. Kuid Taevaisa, kes mind juba siis tundis ja nägi minu suurt igatsust selle kalli pärli järele, leidis minu jaoks tee, kuidas mind aidata.

Oli aasta 1958. Kohtusin kena tütarlapsega, kes kutsus mind endaga Tallinna adventkirikusse. See kõik, mis seal nägin ja kuulsin, oli lausa palsam minu valutavale südamele. See selge ja arusaadav jutlus, pastor, kes mind sõbralikult kõnetas – see on minu kodu ja koht. Ei möödunud kaua aega, umbes kaks kuud, kui mind ristiti selle koguduse liikmeks. Mul oli palju küsimusi ja sain kõigile neile ammendava vastuse, mida pastor mulle otse Piiblist ette luges. Sel ajal võisin ma esimest korda elus näha Piiblit.

Minu rahutu süda oli leidnud tõelise rahu. Sellest ajast alates pöördun alati oma armsa Õnnistegija poole kõigi oma palvetega, Tema kuuleb ja aitab mind ja tänu Talle südamest selle eest.

Jaan Ploompuu