Aeg tegutseda

On saabunud aeg nimetada asju nende õigete nimedega. Tõde peab auliselt võidutsema ning need, kes on kaua kõhelenud kahe seisukoha vahel, peavad otsustama olla kas Jumala seaduse poolt või vastu. Mõned tegelevad teooriatega, mis tõlgendavad Jumala Sõna valesti ja õõnestavad tõe alust, mis on vankumatult ja täp-selt rajatud ning pitseeritud Püha Vaimu väega. Tuleb elustada vanad tõed, et vaenlase sissetoodud valeteooriatele saaks arukalt vastu astuda. Tõe ja eksituse vahel ei saa üksmeelt olla. Me võime pettusesse sattunutega üksmeelel olla ainult siis, kui nad on meelt parandanud.

Jumal on olemas ja mulle on antud korraldus öelda, et Tema tõde tuleb kaitsta, et sissetoodavad õelad, hukutavad teooriad saaksid välja juuritud. Paljude meeled on kütkestatud, sest nad on aastaid pannud oma usalduse kellelegi, kes on valmistanud tea-duslike väljamõeldiste toitu, mis sobib nende isuga.

Me võime olla hästi hoiatatud kriisi eest, mis meie peale tuleb. Jumala seadust on rikutud ning tagajärg on näha korralageduses ja seadusetuses, mis ujutab maailma üle. Inimeludel on väike väärtus. Vaenulikkuse vaim vohab.

Noa-aegse maailma asukad hävitati sellepärast, et pärast neile hea ja kurja vahel otsustamiseks antud saja kahekümne aastast perioodi valisid nad vabatahtlikult oma õelate teede järgimise. Kuna nad ei kasutanud ära võimalust, mille Jumal andis neile kahetsemiseks ja Jumala poole pöördumiseks, said nad veeuputu-ses hukka.

Enne maailma suurt hävitamist tules on taas antud proovi- ja läbikatsumisaeg. Inimestele antakse võimalus näidata, kas nad on Jumalale ustavad. Saatan püüab vastutavatel kohtadel olevaid inimesi panna maailma taastama enda väljamõeldud plaanide abil. Need inimesed soovivad olla uuendajad, kuid nad kukuvad läbi, sest nad ei tööta Kristuse põhimõtete järgi. Kas nad saavad muuta teisi, kui nad ei suuda muuta iseennast? ...

Jumala tunnistajatena on meil maailmale viimiseks sõnum. Is-sandal on palju lapsi, kes ei ole kunagi kuulnud praeguse aja tõde. Jumala teenijad peavad edastama neile viimase hoiatuse. – Kiri nr 121, 15. märts 1905, J. E. White’ile.