Kallis Sõber! II

Astusin oma päeva, meeles Sinu sõbralik nõuanne selle kohta, et võin igal hetkel Sinu poole hüüda, ja teadmine, et Sina oled minuga. Tegelikult on see midagi enamat kui lihtsalt teadmine – Sinu kohalolek on kogetav. Sina ütlesid, et sellest tunnistavad rõõm, mida keegi meilt ära võtta ei saa (Jh 16:22) ja armastus (Rm 5:5). Mäletan ajast, mil ma Sind veel ei tundnud, ühte südamlikku kogemust.

Käisin siis ülikoolis ja mul oli üks sõber, kes minust ka väga hoolis. Muidugi pole see võrreldav Sinu armastusega minu vastu, aga tol ajal oli see parim, mis mul oli. Meil oli omavahel pisut lapselik kokkulepe, et iga kord, kui minul tuli eksamit sooritada, lubas tema minu peale mõtelda –mulle pöialt hoida. Ta ei unustanud seda kunagi ja kui mulle tuli see eksamil olles meelde, oli südames nii hea teadmisest, et keegi mõtleb minu peale ja soovib mulle head. Vahetevahel koguni kogesin seda. Nüüd aga võin minna oma päevadesse Sinu, Kõigevägevama kaitse all (Ps 91:1) ja Sina kutsud mind oma sõbraks (Jh 15:14) ja see on midagi hoopis imelisemat sellest, mida neil ammustel aegadel kogesin.

Päevast läbi minnes juhtub nii mõndagi. Vahel unustan ma Sinu nõuanded; vahel läheb seegi meelest, et me pidime koos teenima Sinu vähemaid vendi: minu lähedasi, sõpru, töökaaslasi, ka vaenlasi; vahel sisendab meie ühine vaenlane ka sellise mõtte, et olen ise tugev ja suudan oma päevast ise ka läbi pressida. Kuid ma tänan Sind, et Sina oled ustav ka siis, kui mina niiviisi mõtlen, Sina mõtled ikka meie sõpruse peale ja Sa soovid ikka mind teenida – seepärast Sa kutsudki mind jälle endaga koos edasi minema, et mina võiksin rõõmuga ja armastades Sinuga koos teha seda, mida Sina tahad.

Nii mööduvad päevad – kord võidukamalt, sest Sinul on olnud neis päevades peaosa, vahel aga üldsegi mitte võidukalt, sest selle maailma vürstil on õnnestunud mind panna iseennast teenima. Ometi tean ma, et võin alati tulla päeva lõpul ja panna oma maailmatolmused jalad kaussi Sinu ette – Sina aga võtad rätiku, vöötud sellega ja hakkad pesema minu jalgu (Jh 13:5). Jälle teenid Sina mind! Ja ütled: „Kui ma sind ei pese, ei ole sul osa minuga!” (Jh 13:8). Nii ma siis palun: „Pese mind hästi minu süüteost ja puhasta mind mu patust! … Puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks; uha mind, siis ma lähen valgemaks kui lumi!” (Ps 51:4, 9). Ka minul pole Sulle muud öelda kui omal ajal kadunud pojal: „Ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su tütreks hüütaks; pea mind kui üht oma palgalist!” (Lk 15:18–19). Sina aga paned mulle kalli ristil muretsetud õiguse rüü selga, pärijale viitava sõrmuse sõrme ja kingad jalga – see tähendab, et ehk küll ma seda ei vääri, pole ma palgaline, vaid Sina võtad mind vastu oma pere liikmeks.

Eha Lobjakas