Mul on kõik Temas

Viis aastat tagasi nägi mu õelaps selge unenäo, millest ta õhinal rääkis. Ta nägi, et mina surin ära, tõusin üles ja siis abiellusin ning sain lapse. Ja see unenägu täitus. Ma tõesti surin oma vanale elule ning tõusin koos Kristusega täiesti uuele elule. Suur tänu Jumalale selle eest, millisest mustast august Ta mind välja tõmbas. Mõne aja pärast tutvusin Rainiga, me abiellusime ja varsti sündiski meile väike Kaspar, kuigi abielludes teadsime, et me ei pruugi kunagi lapsi saada. Jumala lapseks saamise ja Rainiga kohtumise järel on Kaspar suurim kingitus. Samas tunnen, et kui mul ei oleks seda kõike, mis Jumal on mulle kinkinud ja kui mul poleks midagi siin maailmas peale Jumala, oleks mul Temas ikkagi kõik olemas. Selle teadmise sain Jumalaga kohtudes.

Me palvetame tavaliselt koos lapsega. Kaspar on kirjutamise hetkel üks aasta ja 10 kuud vana. Üsna varakult hakkas ta meiega kaasa palvetama ja alati ette lugema nimesid, kelle pärast tuleb palvetada. Enamasti olid need lähedased inimesed, keda ta tundis. Poja annab nii palju indu ja tuletab meelde inimesi, keda Jumala ette kanda. Vahel on sattunud tema nimekirja mõni selline nimi, et ma pean hetke mõtlema, kes see inimene on. Ja siis ma tean, et Jumal pani talle selle nime suhu ja et see inimene tõesti vajab palvet.

Hiljuti oli meil järgmine kogemus: Kaspari lemmikmänguasi – üks väike Lego mehike – oli umbes paar nädalat kadunud. Iga päev küsis ta mitmeid kordi mehikese järele ja me otsisime seda kõikvõimalikest kohtadest. Selle aja jooksul olin tube koristanud, voodilinu vahetanud, isegi voodi madratsi üles tõstnud ja mehikest ei kusagil. Ma olin kindel, et unustasime selle kellegi juurde külla või kaotasime väljas ära. Aga laps ei jätnud otsimist. Siis ühel päeval põlvitasime Kaspariga koos ja palusime Jumalat mehikese pärast, et Tema teab, kus see on, ja palusime abi mehikese leidmisel, kui see on Jumala tahtmine. Järgmise päeva hommikul tuterdas Kaspar voodist välja ja veidi aja pärast võttis ta voodi alt maast oma kadunud mehikese. Muidugi oli ta väga rõõmus ja näitas, kust täpselt ta selle võttis. Tuletasin talle meelde, kuidas me eelmine päev palvetasime mehikese pärast. Kaspar ütles, et Jeesus ulatas mehikese talle.

Paar kuud tagasi, kui Kasparil olid tuulerõuged ja ta ei saanud öösiti suure sügelemise tõttu magada, palusime koos Jumalat appi. Varsti tegi ta seda juba ise ja hüüdis „Jeesu, aita, Jeesu, aita!” Lapse usku ja lootust on rõõm kõrvalt jälgida, eriti kui ta on veel ümbritseva maailma poolt suuresti mõjutamata. Aga näen ka, et lapse usk vajab vanemate poolt pidevat toitmist ja kastmist.

Ta on küll veel väike, aga saab maailma asjadest päris hästi aru ja paneb asju tähele ja jätab meelde. Ma usun, et see ja ka teised kogemused ning suhtlemine Jumalaga jäävad talle pikaks ajaks meelde ja panevad hilisemale usuelule aluse.

Kaie Siim