Tänane salm on huvitav selles mõttes, et see liigub kõrvale tavaliselt rõhult inimestele ning keskendub loodule. Seega vihjab Paulus, et Jumala kirkust ei oota ainult inimesed, vaid ka kannatav loodu.
„Aga mida mõtleb Paulus „loodu” all?” võiks ju küsida. John Murray märgib pärast seda, kui on tähelepanu juhtinud meie vajadusele seda sõna interpreteerida Rm 8:20–23 kontekstis, et head „inglid pole kaasa arvatud, sest nad pole tühisuse ja rikutuse subjektid. Saatan ja deemonid pole kaasa arvatud, sest neid ei saa käsitleda kui Jumala laste ilmsikssaamise ootajaid ega Jumala laste kirkuse vabaduse jagajaid. Jumala lapsed ise pole kaasa arvatud, sest neid eristatakse „loodust” (s. 22, 23)… ja… uskmatu inimsugu ei saa olla kaasa arvatud, sest neid ei iseloomusta siiras ootus”. Seega tähistab „loodu” siin inimestest alamat loodut, mida Paulus kirjeldab seismas „kikivarvul” või „pikisilmi ootamas” Jumala laste ilmsikssaamist. Seega, nagu psalmist ja prohvetid, kes kujutavad maad leinamas ja mägesid, karjamaid ning orge hõiskamas ja laulmas (Js 24:4; Ps 65:13, 14), isikustab Paulus inimesest alamat loodut, et anda oma lugejatele edasi „nii inimese pattulangemise kui ka uskuja hiilguse taastamise kosmilist tähtsust”. Patt, nagu Roomlastele 8. peatükk ehk paremini kui ükski teine peatükk Piiblis selgeks teeb, on mõjutanud kogu loodut. Seega pole see pelgalt inimeste probleem.
Mis see on, mida inimesest alam loodu ootab? Jumala laste ilmsikssaamist. Paulus on Roomlastele 8:14–17 selgeks teinud, et kristlased on juba Jumala lapsed. „Aga,” nagu Douglas Moo välja toob, „kogedes kannatusi (s. 18) ja nõtrust (s. 26) nagu kõik teised inimesed, ei paista kristlased selles elus eriti Jumala laste moodi välja. Viimnepäev ilmutab avalikult meie tegeliku seisuse.”
Teiste sõnadega, Jumala laste täielik ilmsikssaamine toimub Teisel advendil, kui Kristus tuleb neid koju viima ja viimaseid viimistlusi tegema nende uue staatuse osas.
Milline imeline päev see on! Kogu Kiri osutab sellele.
In English