“ÜKSKI INIMENE EI OLE VEEL KUNAGI NÕNDA RÄÄKINUD NAGU SEE INIMENE”

Kristus tuli siia maailma täpselt nii, nagu Vana Testamendi pühad kirjutised ette kuulutasid. Sellele vaatamata mõisteti ja hinnati Teda vääriti. Varisere täitis raev, sest nad nägid, et Tema õpetuses oli vägi ja külgetõmbejõud, mis nende sõnadel täiesti puudus. Nad otsustasid, et ainus viis Tema mõju hävitada on mõista Ta surma; seepärast saatsid nad templisulased Teda kinni võtma. Ent kui need ametnikud Tema häält kuulsid ja Tema kütkestavaid sõnu kuulasid, unustasid nad võlutuina oma ülesande. …

“Kas teiegi olete lasknud ennast eksitada?” küsisid vanemad. … Nikodeemus ütles neile: “Ega siis meie Seadus mõista inimest süüdi, enne kui teda on üle kuulatud ja teada saadud, mida ta on teinud?”

Kristuse õppetund Nikodeemusele ei olnud läinud tühja. Temas oli tärganud veendumus ja südames oli ta Jeesuse vastu võtnud. Päästjaga vestlemisest alates oli ta hoolsalt uurinud Vana Testamendi Pühakirja ja oli hakanud nägema tõde evangeeliumi raamistikus.

Nikodeemuse küsimus oli arukas ja nõupidamise juhid oleksid selle vastu võtnud, kui nad poleks olnud vaenlasest petetud. Kuid neid täitis eelarvamus niivõrd, et veenvaimgi põhjendus Naatsareti Jeesuse kasuks ei omanud nende silmis mingit kaalu. Nikodeemusele vastati: “Kas ka sina oled Galileast? Uuri järele, ja sa näed: Galileast ei tõuse prohvetit!”

Preestrid ja ülemad olid eksitatud; nii nagu Saatan seda soovis, oli ta saanud panna nad uskuma, et Kristus pärines Galileast. Mõned, kes teadsid, et Ta oli sündinud Petlemmas, olid vait, et vale ei kaotaks mõjujõudu.

Tõsiasjad olid selged. Valgus ei olnud mingil juhul ähmane. Kristuse tööd aga tõlgendasid erinevad inimesed vastavalt oma meeleseisundile. …

Rahuvürst tuli kuulutama tõde, mis pidi looma kaosest kooskõla. Kuid Tema, kes tuli tooma rahu ja head tahet, astus võitlusse, mis lõppes Tema ristilöömisega. – Käsikiri 31, 1889.