See on pikk salm. Paulus ei lõpeta siin oma mõtet, see jätkub salmides 23 ja 24:”... ja teinud seda [meid mitte hävitada] selleks, et ilmutada oma kirkuse rikkust armunõude vastu, mis ta oli juba enne valmistanud kirkuseks? Nende hulka on ta kutsunud meidki, mitte üksnes juutide, vaid ka paganate seast.”
Kommentaatorid tõdevad, et nood kolm salmi on ühed kõige hägusamatest salmidest kõigis Pauluse kirjutistes. Aga olgu see nagu on, meil endil tuleb mitmeid ideid. Esiteks tundub Jumal lõputult kannatlikuna mässajatega, kelle käitumine, ausalt öelda, nõuaks nende hävitamist. Ta võiks seda kohe teha. Kuid isegi siin valib Ta üles näidata armu, nagu Peetrus seda ütleb: „sest Ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele” (2Pt 3:9). Nagu Paulus ja teised Uue Testamendi kirjutajad täheldavad, tuleb kord ka aeg, mil Jumal peab hävitama patu. Kuid isegi selle sündmuse ajastamine on üksnes Jumala valik.
Teine idee neist salmidest on, et Jumal on oma halastuses tahtnud kulutada oma piirituid varusid, et need, keda Ta saab tervendada, võiksid saada Ta halastuse osaliseks. Jumal ei jäta oma igatsuses päästa inimest ühtki kivi ümber pööramata. Ta on teinud nii palju kui võimalik, et valmistada inimesi ette auks, kuigi osad klammerduvad surmateede külge. Kui Tal tuleb nad lõpus hävitada, siis pole see mitte sellepärast, et Ta poleks teinud kõike, et neid päästa.
Kolmas selge mõte on, et inimeste hulka, kes on Jumala plaani järgi „valmistatud kirkuseks”, on kutsutud nii juudid kui ka paganad. See mõte on olnud loomulikult Pauluse esmane tees Roomlastele 9. peatükis.
Peatükk keskendub sellele, et Issandal on õigus olla Jumal ja valida, keda Tema tahab lunastada. Rm 9–11 fookuses on, et Jumal tahab halastada kõigile – nii juutidele kui paganaile. Ta tahab isegi sulle, mu sõber, halastada, kui sa ainult lubad Tal seda teha.
In English