Roomlastele 11:17–24 laiendab Paulus püha puu kujundit, mille ta tõi sisse 16. salmis. Siin kujutab ta seda õlipuuna. Õlipuu polnud mitte ainult Lähis-Ida üks kõige tavalisemaid ja kasulikumaid puid, vaid seda kasutati Vanas Testamendis korduvalt ka Iisraeli sümbolina. Näiteks Jeremija 11:16 ütleb, et Jumal kutsus Iisraeli kord „haljaks õlipuuks, ilusaks, kauniviljaliseks”. Pauluse illustratsiooni selgitamiseks on huvitav märkida, et Jeremija tekst ennustab järgnevalt, et Jumal saadab puu külge tule ja „selle oksad muutuvad kõlbmatuteks”.
Paulus kasutab oliivipuud illustratsioonina, et näidata, et mõned oksad (juudi soost) murti küljest ära ja mõnedele metsikutele õlipuuokstele (paganad) osutatakse seda au, et nad saavad jagada patriarhidest pärit juure rikkusi (vt Rm 11:16, 17). Seega, nagu ta on mujal välja toonud, on mõned paganad saanud usu läbi Kristusse osaks Jumala Iisraelist (vt Gl 3:26–29). Ja siis annab Paulus tänases tekstis tõsise hoiatuse: „ära hoople okste ees”, mis on ära lõigatud. Paganatel oleks võinud olla nii lihtne pidada end juutidest paremaks ja hakata nende suhtes põlgust üles näitama. Mõnes Rooma impeeriumi osas mitte ainult ei põlatud juute, vaid nad olid ka Jumala poolt „kõrvale heidetud” (Rm 11:15).
Paulus manitseb, et selline suhtumine on täiesti kohatu, kuna ilma juudi juureta ei oleks ka pookeoksi. Või nagu ütleb William Barcley: „Kristlust ei oleks olemas, kui enne poleks olnud judaismi.” Kristlikul kogudusel on judaismi ees – kust nad sirgusid – võlg, mida pole võimalik tasuda.
Pauluse hoiatus mitte olla teiste suhtes üleolev kehtib täna samamoodi kui 2000 aastat tagasi. Selliste üleolevate tunnete tõttu on koguduses palju lõhesid. Mõned ei pruugi olla juutide vastased, kuid selle eest olla mustade, valgete, hispaanlaste, asiaatide või igaühe vastased, kellel ei ole samad uskumused või kes ei hinda sama muusikat, mida nemad hindavad. Need vastased lõhuvad Kristuse kogudust. Ainus lahendus nende üleolevalt mõtlejate jaoks on kohtuda Kristusega risti juures.
In English