Lõikustänupüha sisaldab elufilosoofiat ehk elutarkust, et meis on vajadus varuks panna. Arenemisteooria pooldajad panevad seda ahvist arenemise arvele. Meie mõistame, et Jumal on meid loonud.
Üks kogumist soodustav motiiv on hirm, et äkki läheb seda kunagi tarvis, või igaks juhuks...
Meenub lugu ühe pastori lapsepõlvest. Tulemas oli lõikustänupüha. Ema kogus reede õhtuks kuuri puu- ja aedvilju, et hommikul need kirikusse viia. Samal õhtul läks poisike kuuri luua järele ja märkas viljade seas ühte südamekujulist suurt tomatit, mis tekitas temas ahvatlust. Ta tahtis seda süüa koos leivaga ja et keegi seda ei näeks, peitis ta selle härjasüdame kuuris ära. Oli kiire ja see tomat tuli talle meelde alles hingamispäeval, kuid jälle ebasobival ajal. Uuesti tuli meelde alles kahe-kolme päeva möödudes. Ta valmistas endale võileiva, riputas soola peale ja läks hiljukesi kuuri. Kuid mis oli tema tomatiga juhtunud! Kas väike vennas oli talle vingerpussi mänginud! Tomati üks külg oli kahvatu ja teine lausa must! Poiss sai aru, et tomat oli riknenud…
Tänane pastor meenutab seda lugu tihti, eriti tänupühadel. Kogume, peidame ja siis aja möödudes ei tunne äragi enda kogutud asju! Mõnigi kord oma elus teeme hindava tagasivaate tehtule-kogutule…
Galina Lõhmus
In English