Kolme ingli kuulutuse alguses on üleskutse maailmale: „Kartke Jumalat ning ülistage Teda.“ 21. sajandil ei ole populaarne viidata, et inimesed peaksid Jumalat kartma. Meile meeldib paluda inimesi Jumalat armastada, aga Teda karta? Selle soovitamisel oleme kõhkleval seisukohal.
Ometi esitatakse Piiblis Jumala kartmise teemat korduvalt ning viidatakse sellele kui heale asjale. Jumala kartmine tähendab leida elu: „Issanda kartus on eluallikas surmapaeltest pääsemiseks“ (Õpetussõnad 14:27).
Jumala mitte kartmine tähendab kindlaid probleeme: „Jumal kuuleb ja vaevab neid … Sest nad ei muuda meelt ega hakka kartma Jumalat.“ (Psalmid 55:19, NKJV)
Jumala kartmine on hea asi. Aga kas see tähendab, et peaksime Jumala ees hirmu tundma? Oleme nobedalt sellised arvamused meie põlvkonnast kõrvaldanud. Kuid Ellen White teeb selgeks, et Jumalal on plaan tõmmata meie tähelepanu aeg-ajalt kasuliku kartusega: „Õige Jumala kartus − Tema ähvarduste uskumine − toob rahumeelsed õiguse viljad, sest hing põgeneb värisedes Jeesuse juurde. Paljudel peaks tänapäeval selline meelsus olema ja nad peaksid pöörduma alandlikus kahetsuses Issanda poole, sest Issand ei ole andnud nii palju kohutavaid ähvardusi ega karme kohtuotsuseid oma Sõnas lihtsalt selleks, et need oleksid lihtsalt kirjas, vaid sellepärast, et Ta mõtleb seda, mida ütleb.“25 Ka Paulus räägib „Issanda kartusest“ (2. Kiri korintlastele 5:11).
Kas Jumal tahab, et elaksime kogu aeg hirmus? Ei, mitte pärast seda, kui tuleme Kristuse juurde. „Täiuslik armastus ajab kartuse välja,“ ütleb meile Johannes (1. Johannese 4:18).
Martin Luther tõi välja kasuliku eristuse toore hirmu ja Issanda kartuse vahel. Ta kõneles orjalikust hirmust, mida tunneb vang piinamist oodates, ja lapselikust hirmust ehk lapse austusest isa vastu. See ei ole kartus hävituse ees, vaid kartus selle ees, et me ei too Jumala nimele austust; et meie elu heidab Tema mainele varju.
Jumalat karta tähendab minna tagasi oma koju Tema lapsena ja kaitsta Tema nime oma eluga.
In English