Teenistus on kahesuunaline tänav
Avaldatud 16.1.2004, rubriik Päeva sõna
„See on, et me teie juures üheskoos olles vastastikku ergutaksime üksteist ühise usu , teie ja minu oma läbi.“ Ro 1, 12.
See on alandlikkus!
Kuulake suurt apostlit! Kuulake meest, keda Jumal otse kutsus Damaskuse teel! Kuulake meest, keda Jumal suuresti kasutas! Kuulake tsivilisatsiooni ajaloo üht kõige mõjukamat häält!
Paulus ei arvanud kunagi, et ta on kirikupinkides olevatest inimestest vaimselt üle. Ta lootis nendelt sama palju õppida kui ta ise neid õpetas. Roomlased võisid teda õnnistada isegi kui tema neid õnnistas. Pauluse jaoks oli teenistus kahesuunaline tänav.
Reformaator John Calvin kirjutas seda salmi valgustades: “Vaadake, millise tagasihoidlikkuse astmeni see jumalakartlik süda end alandas, et ta ei keeldunud võtmast vastu kinnitust kogenematutelt algajatelt: Kristuse koguduses pole kedagi ilma andeta, kes poleks võimeline looma midagi teiste kasuks: kuid meid pidurdab kadedus ja uhkus võtmast sellist vilja üksteiselt vastu. Selline on meie üleolev vaim, selline on meie mürgistatus, selline hirmus ja teisi mittearvestav, igaüks mõtleb, mis on kasulik temale.”
Vaimulik uhkus on kõikidest haigustest kõige hullem. See pole juhuslik, et Jeesus alustab Mäejutlust sõnadega: “Õndsad on vaimust vaesed, sest nende päralt on taevariik.“ (Mt 5, 3). Ta teadis, et Tema häält võtab kuulda vaid käputäis.
Peetrus, kellel oli korduvalt probleeme suuruse ja alandlikkuse vahel õige tasakaalu hoidmisega, andis nõu, et koguduse liidrid ei peaks olema diktaatorite sarnased, vaid Kristuse sarnased… “Ja siis kui Karjane Kristus end ilmutab, saate te aupärja, mis ei kao.” (1. Pe. 5, 3-4).
Me ei tohi vaadelda kogudust kui suuri ja väikeseid liikmeid, vaid kui vastastikuse edendamise ühiskonda, kus iga liige on teener ja õpetaja teise jaoks.
See oli Pauluse ideaal. Ta mitte ainult ei andnud õnnistusi, vaid oli ka avatud saama nendelt, kes teda teenisid.
Jumal, anna mulle täna teenimise ja alandlikkuse vaimu, mis kujundas Pauluse teenistuse aluse.