Armastus

Avaldatud 16.1.2026, rubriik Päeva sõna

„Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople. /…/ armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused – need kõrvaldatakse, olgu keeled – need vaibuvad, olgu tunnetus – see lõpeb ära. /…/ Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“ 1Kr 13:4, 8, 13

Mis on armastus? Kes oskab seda lahti seletada? Või kes julgeb? Ausalt öeldes on selle äärmiselt lühikese mõtiskluse kontekstis seda täiesti võimatu teha. Ja eks ole, et ühest küljest me kõik justkui teame, mis see armastus on või olema peaks, sest usume, et meid on loodud armastava Jumala poolt armastuse tulemusena selleks, et armastada. Kuid teisest küljest jälle on armastus meist suurem, lausa hoomamatult suur, erakordne, mitmekihiline, lõputute võimaluste ja tahkudega maailma muutev ja edasiviiv jõud, mida õpime tundma terve oma elu ning ikka jääb see paljuski müsteeriumiks. Seega võib öelda, et armastus on nagu ookean, mille iga tilk kõneleb elust, kuid mis kogu oma mastaapsuse ja sügavusega on ometi nii suur, et keegi meist ei suuda selle avarusi ja saladusi lõpuni mõista. Aga ilma selle eluallikata ka ei saa.

Sellepärast omistab ka Piibel armastuse Jumala olemuse lahutamatuks osaks, öeldes lausa, et „Jumal on armastus“ ja sellest tulenevalt, et „kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat“ (1Jh 4:8). Seega saab siinkohal teha olulise järelduse: kes soovib tunda Jumalat, õppigu tundma armastust. See on paeluv väljakutse ja täiesti jõukohane ning võimalik ettevõtmine meile kõigile. Pühakiri lausa pakatab lugudest, psalmidest, õpetussõnadest, kogemustest, mis on kõik tilgad suurest armastuse ookeanist, julgustades meid armastust kogema, seda jagama, seda avastama.

Kui armastus on nagu ookean, eluandva vee tohutu allikas, siis vihm on nagu selle armastuse väljavalamine. Ja selliselt vaadatuna kõlavad Jaakobuse sõnad päris julgustavalt: „Olge nüüd pika meelega, vennad, Issanda tulemiseni! Vaata, põllumees ootab kallist põlluvilja pika meelega, kuni ta saab varase ja hilise vihma.“ (Jk 5:7)

Maa vajab eluandvat vihma, inimese hing ja süda aga eluandvat armastust. Mõlemad vajad kastmist, et elada, et õitseda. Usalda Jumalat, armastuse allikat, sest „ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas“ (Rm 8:39).

Jumal, me täname Sind, et oled armastuse allikas, mis toidab meie hinge ja südant. Aita meil õppida tundma Sinu armastust sügavamalt ja jagada seda kõigi ümberkaudsetega.

Andres Ploompuu

Jaga Facebookis