Maailma üks lihtsamaid asju on olla silmakirjalik. Tundub, et see tuleb meil, inimestel, loomulikult välja.
Meile meeldib teisi õpetada. Üleüldse tean ma täpselt, mida teised inimesed peaksid tegema ja mul pole selle vastu midagi, kui peaksin neile seda ka ütlema, vahel suure tähtsuse ja entusiasmiga. Me ei ole selles asjas ainukesed. Vanadel juutidel oli sama komme, teab Paulus.
Nende probleemiks polnud mitte nende kuulutus, vaid see, et nad ei elanud vastavalt sellele – ütlesid üht, kuid tegid teist. Jeesus tõi selle välja, kui ütles: „Nad küll räägivad, aga ise ei tee” (Mt 23:3).
Paulus toob mitmeid näiteid nende probleemi kohta. Esiteks küsib ta: „Sina, kes jutlustad, et varastada ei tohi, aga ise varastad?” Loogiline vastus on, et nad seda tõesti tegid. Ajaloos oli prohvetitel selline probleem ette tulnud. Hesekiel manitseb neid, kes võtsid kasumit oma ligimeselt välja pressides (Hs 22:12). Aamos räägib nendest, kes tegid oma vaka vähemaks ja seekli suuremaks ja petsid väärate vaekaussidega (Am 8:5). Ja Malakigi süüdistas tolleaegseid juute Jumala röövimises, maksudest ja annetustest vaheltkasu lõikamises (Ml 3:8, 9).
Asjad ei olegi nii palju Uue Testamendi aegadest alates muutunud. Jeesus riidles templis rahavahetajatega ja ohvriloomade müüjatega, et nad on muutnud Tema Isa koja röövlikoopaks (Mt 21:13). Teisel juhul riidles Ta kirjatundjate ja variseridega (enesekesksed seadusetundjad), et nad petavad häbiväärselt leski ja siis, et varjata oma kuritegu, loevad avalikes kohtades pikki palveid (Mk 12:40).
Oma teises näites jõudis Paulus oma küsimustega järeldusele, et need, kes kiitlesid Seaduse üle, aga ise häbistad Jumalat Seadusest üleastumisega (Rm 2:23). Jällegi, vastavalt Kirja roomlastele seisukohtadele, seisid juudid Jumala kohtumõistmise all.
Isa, ma tahan anda täna oma elu Sinule. Aita, et mul ei oleks mitte ainult kõrged sihid, vaid et ma ka praktiseeriksin neid. Ja kui ma langen, siis palun aita mul tulla näljasena Sinu juurde saama Sinu õigust.
In English