Nagu kõik teisedki õndsakskiitmised, läks ka see vastuollu juutide tavapärase mõtteviisiga.
Juba Matteuse evangeeliumi esimesest peatükist peale on Jeesuse kohta öeldud, et Ta on nii Messias kui ka Taaveti poeg. Juutide jaoks oli mõlemal nimel poliitiline alatoon. Need kaks tiitlit iseloomustasid nende nägemust maisest kuningast. Taavet oli olnud silmapaistev vallutav sõdalane ja esimese sajandi juudid ootasid, et nende Messias-Kuningas tegutseb samamoodi. Messias (ehk Kristus) pidi olema kogu rahva vabastaja.
Näiteks Saalomoni psalmides (Vana ja Uue Testamendi vahelisel perioodil kirjutatud juudi raamat) on võitud Taaveti Poeg kuningas, kes tõuseb rahva hulgast, et vabastada iisrael tema vaenlaste käest. Sellel kuningal on palju üleloomulikke võimeid. „Ta purustab kõik nende väed raudse vitsaga; hävitab üleastujad rahvad oma sõnaga.“ Samamoodi 4. Esras (apokalüpsis esimesest sajandist pKr) valitseb Messias ajutise messiaanliku kuningriigi üle umbes 400 aastat.
Iisraeli ajaloos oli olnud kolm suurt orjuseaega. Nende üle olid valitsenud egiptlased ja babüloonlased ning tol ajal valitsesid roomlased. Esimesel kahel olid poliitilised lahendused ja sama oodati ka kolmanda puhul.
Vaevalt said esimese sajandi juudid pidada Messiat, kes ei vabastanud rahvast vähemalt poliitiliselt, tõeliseks Messiaks.
Just seda ootust arvestades näeme Jeesuse kuulutuse revolutsioonilisust, kui Ta kiidab õndsaks rahutegijad, mitte aga seloodid, kes olid avalikult Rooma-vaenulikud.
Nagu ikka, on see Jeesusel vastupidi. Tema kuningriigi korraldus erineb maiste kuningriikide alustest ja see erineb sellest, mida ootasid juudid.
Muidugi, Jeesus oli tulnud kui vallutaja. Ta tuli võitma kurjuse jõude. Ta tuli võitma Saatana kuningriigi põhimõtteid ja „päästma oma rahvast nende pattudest“ (Mt 1:21).
In English