Andestamise mõõt

Meie Isa palve on koondmudel kõigest, mille pärast meil on põhjust palvetada. Kui hoolega vaatame, on Jeesus ka siin silmas pidanud oma nõuannet asetada Jumala riik ettepoole muust. Toodud tekst osutab tingimusele, mille täitmine näitab, et oleme ka ligimesega õiges vahekorras.

Jeesus pidas andestamist nii tähtsaks, et lisas palve lõppu veel selgituse (salmis 14): „Sest kui te annate ligimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks.”

Me elame peale leiva (mille hulka võime panna kõik maised vajadused) ka igapäevasest andestamisest. Ka Taavet mõistis seda hästi. „Kui sina, Issand, peaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks?” (Ps 130:3) Seepärast ei peaks meie palvest iialgi puuduma palve andestamise pärast.

Me oleme süüdi Jumala ja ligimeste ees. Olles Jumala lapsed, me vast ei ole ligimese suhtes süüdi suurtes, nähtavates pattudes. Aga kui palju tähelepanematust, hoolimatust, väikest luiskamist, umbusaldust ja armastuse puudumist teevad meid iga päev süüdlaseks meie ligimese ees. Kas ainult? Ütles ju Jeesus, et mida me oleme tegemata jätnud ühele Tema vähematest vendadest, selle oleme tegemata jätnud Temale. Kahjuks ei mõtle me alati palju nende seoste üle.

Neis samades möödalaskmistes, mida meie endale teiste suhtes lubame, eksivad teised ka meie suhtes. Ja nüüd on vaja andestavat meelt, millest Jeesus rääkis. Kuidas me saame oma südames korda asjad nendega, kes on meie vastu eksinud? Siin on abiks Jeesuse vastus Peetrusele tolle sarnase küsimuse peale – andestada tuleb mitte seitse, vaid seitsekümmend korda seitse korda. See on Kristuse mõõt andestuse jaoks, mis tähendab tegelikult lõputut andestamist.

Andestamise juures on veel üks aspekt: meil on raske andestada neile, kes meist erinevad. Me ei anna neile andeks, et nad on parajasti sellised, nagu on. Mida selline hoiak meis näitab? Kas meie suurt mõõdupuud, millega me kõiki ja kõike mõõdame – Kristust meie sees? – ei, meie oma MINA!

Me soovime teisi vormida oma arusaamiste järgi ja unustame seejuures, et ka see teine on veel poolik nagu mina isegi. Oleme Kristuse koolis, kus meie suur ja halastav vormija soovib vast venna või õe eksimuse või teisitisuhtumise või arvamisega meie juures midagi saavutada – näiteks kasvatada meisse rohkem Kristuse meelsust: halastust, osavõtlikkust, mõistmist, andestust ligimese suhtes.

See on oluline. See on ka eeltingimus Püha Vaimu hilise vihma saamiseks, mida me kõik igatseme. Ja meie armastav, halastav Isa tunneb meie igatsust. Ta tunneb meid. Ta armastab meid ja meie palve peale kingib oma suurest armastusesalvest meile andestamise võime. Võime andestada on kristlikus pühitsuses märk kasvamisest. Selle puudumine aga võtab meilt võimaluse saada Jumala andestuse osaliseks. Aga seda me vajame.

Aino Ormus