Sa võid küsida, kus on meie tänane tekst? Ma ei andnudki seda. Miks? Sest ma soovin su kogu tähelepanu. Vajan seda, kuna hakkame tegelema Piibli ühe tähtsaima sõnaga, Kristuse verega, mis on „seatud lepitusohvriks” (Rm 3:25).
Paljud inimesed tänapäeval ei soovi rääkida Kristuse ohvrist meie eest või patuprobleemi lahendavast verevalamisest. Selline suhtumine on pärit väga kaugest minevikust. Ka Kain ei mõelnud eriti sellele teemale (vt 1Ms 4:1–4; Hb 11:4). Sarnase suhtumisega olid ka kreeklased, kellele Paulus püüdis jutlust pidada. Neile oli see „narrus” (1Kr 1:18).
Piibli kirjutajatel puudusid kahtlused Kristuse ohvri teema tähtsuse osas. Veatu ohver, kes pidi tulema looma asemel, oli Vanas Testamendis kesksel kohal. Uue Testamendi kirjapanijad ei jäta vähimatki kahtlust, et ohverdatud lambad viitasid Jeesuse, Jumala Talle, surmale.
Uues Testamendis on lunastuse mõistmiseks tõstetud tähtsale kohale veri ja Kristuse surm meie eest. Seda ei ole esile toodud mitte ainult neljas evangeeliumis, vaid ka peamistes Pauluse poolt kasutatud metafoorides. „...Jumal on seadnud tema(Jeesuse) veres lepitusohvriks usu kaudu” (Rm 3:25), „Temas on meil lunastus tema vere läbi” (Ef 1:7), „tema vere läbi oleme saanud õigeks” (Rm 5:9), Jumal lepitas „tema läbi enesega kõik /.../ tehes rahu tema ristivere läbi” (Kl 1:20).
Lepitus, lunastus ja õigeksmõistmine rajanevad Kristuse valatud verel. Selles peitub nende olemus. Veri ei ole lisaelement kõigi teiste seas, vaid pigem nende kõigi tuum ja lunastuse sisu. Miski ei saa toimida ilma selleta.
Tänan Sind, Jeesus, et Sa minu eest surid. Tänan, et Sa surid mulle määratud surma, et mina saaksin Sinu elu. Pole mingi ime, et Paulus nimetab seda rõõmusõnumiks ja et tähtsad kristlikud laulud ülistavad Kristuse poolt valatud verd.
In English