„Teie, kes te ei tea, milline on homme teie elu.“
Ses mõttes ei tea küll, et igasuguseid ootamatusi tuleb ette. Keda on tabanud väga ootamatud või kestvate tagajärgedega õnnetused, teavad seda eriti selgesti. Enesekindlus tähendab jätta kahe silma vahele elu ebakindlus (s 14). Sa ei tea, mida homne, või isegi tänane, toob. Ega muidugi ka seda, mis juhtub aasta pärast.
Me ei pea sellepärast muretsema. Jeesus kinnitas, et Jumalal on juuksekarvadki meie peas loetud. Ja Tema peab hoolt meie eest.
Mida see Jaakobus siis räägib?
Enamik keskmise inimese päevi ja paljude inimeste enamus päevi möödub ju keskmise tavapärasusega: õhtul magama, hommikul tööle-kooli, õhtul koju, vahepeal söömised, nädalalõpud. Inimesed võtavad ette teha äri ja teevadki. Tahavad saada rikkaks ja saavadki. Planeerivad teha suuri ja asju ja teevadki. Piibel õpetab oma elu ja tegevust planeerima. Õpetab tulevikuks valmistuma, sipelgast eeskuju võtma.
Aga Jaakobus jätkab: „Te olete ju aur, mida on hetke näha, ja siis see haihtub.“
Isegi, kui sa elad kõik oma normipäevad täis, on see kui aur, mida on hetke näha ja siis see haihtub. Ta isegi ei ütle nagu aur, vaid ütleb, et see ongi aur.
Selline aur, mis tõuseb näiteks keeva veega potist. See tõuseb kiiresti ja haihtub juba väikese tõusmise järel.
Isa, õpeta meid meie päevi arvestama.
Ivo Käsk
In English