Jumalaga omad suhted

Olen ilmselt elus esitanud miks-küsimust tunduvalt enam, kui meenutada suudan. Olen seda esitanud oma lähedastele, oma kolleegidele, oma Jumalale. Eriti just Temale. Olen seda teinud nii murelikult vastust otsides kui trotslikult aru nõudes.

Viimase suure miks-i esitasin alles hiljuti – kui mu hea kolleeg ja sõber oma tõsisest haigusest teada sai. Miks ometi? Ta on elus palju kannatama pidanud, ent on säilitanud abivalmiduse ja ohvrimeelsuse. Ta on hea inimene selle kõige paremas tähenduses. Miks siis nii, et nüüd raske haigus ka veel?

Kui see hea sõber operatsioonile läks, ütles ta mulle: „Sa mõtle mu peale. Sul on selle Jumalaga omad suhted.”

Ja siis tabasin taas, et mul pole vaja otsida oma miks-idele vastuseid kusagilt mujalt, kui Selle juurest, „kellega mul on omad suhted”. Ja ehkki Temal on vastused, pole mulle vastust vahel isegi vaja. On vaja vaid usaldust ja avatust sellest uuest kogemusest õppida. On vaja näha sõnumit.

Lubasin heale sõbrale, et kannan ta probleemid oma Jumala ette. Lubasin, et palvetan ta pärast. Ja soovitasin tal endal sama teha. Ning tean, et kõik asjad – nii haigused kui hingemured on Taevase Isa kätes. Tean, et küsides: „Miks?”, tuleb mul otsida eelkõige seda, milliseid võimalusi Jumal selle uue olukorra kaudu pakub ja milline on minu osa selles. Kui vaid jätkuks usku sellele teadmisele toetuda siis, kui uus miks tuleb. Ja jõudu seda meeles pidada.

Anne Vahtramäe