On august Dortmundis. Põldmarjade aeg. Eestis kasvavad põldmarjad on lapsukesed siinsetega võrreldes. Et siinsete magusate marjadeni küündida, peab olema visadust, sihikindlust ja lisaks muudele sellistele omadustele ka TAHTMIST, kuna põldmarjade pikad ja jämedad oksad sirutuvad aastate vältel vanade, kuivanud okste najal kõrgusesse ja risti-rästi laiusesse ning nad on alates maapinnast lehetippudeni-marjapõhjadeni varustatud konksutaoliste ogadega! Nende ümbruses kasvav seltskond on meile tuttav: kibuvitsad, ohakad, nõgesed ja seal elavad puugid.
Olen valmis minema saaki korjama, kaasas vajalik varustus. See ei ole suur: vööle seotud ämbrike marjade tarvis, ühes käes “mu kepp ja mu sau”, pigem sau – konksuga metallkepp. See tõesti päästis (trööstis) mind, kui vajusin, nagu tugitooli, okkalistele okstele ja ei olnud võimalik ei haarata millestki ega maha toetuda! Kõikjal oli oksarägastik valusate ogadega! Leidsin ühe jämeda tüüka, mille taha kinnitasin oma saua konksu ja nii tõmbasin end püsti.
Siis, ja kogu marjul oleku ajal, mõtlesin sellele ja sain tõeliselt aru saua trööstivast tähendusest.
Mu teises käes oli 7–8-astmeline redel. Redeli asetasin, kui võimalik, püsti okste najale ning ronisin ettevaatlikult astme haaval kõrgemale, tunnetades okste ebakindlat tuge redelile. Või panin redeli oksarägastikule pikali ning, hoides tasakaalu okstesse haakuva saua abil, üritasin ettevaatlikult liikuda pikali oleval redelil ja samal ajal küünitada maitsvate marjadeni.
Aitäh, Isa, õppetundide eest!
Galina Lõhmus
In English