Jumala inglid meie argipäevas

Tahan jagada oma sõbranna kogemust. Sellest on küll enam kui 15 aastat möödas, aga sündmus oli eriline ja siiani mul meeles.

Minu sõbranna tütar oli tollal paariaastane. Nende kodu ümbruses kihutasid tookord ringi selgelt mingisuguse aine mõju all olevad pöörased autojuhid. Aias olles hoidis sõbranna tütrel alati hoolsalt silma peal. Sel päeval riputas ta aias pesu kuivama ja tüdruk tatsas sealsamas ringi. Äkki kuulis mu sõbranna oma abikaasat teda nimepidi üpris kurja häälega hüüdmas. Ta pööras end kiiresti ümber ja märkas last, kes oli otsapidi sõidutee äärde jõudnud. Loomulikult oli ta hetkega lapse juures ja minut hiljem kihutas neist mööda auto, mille roolis üks neist sõgedaist autojuhtidest. Aa, et miks ma sellest üldse räägin? Sest mu sõbranna mees oli tööl, kodust kaugel.

Minu sõbranna, kes polnud tollal mingi usklik, on tänaseni veendunud, et tegu oli Jumala ingliga, kes teda nimepidi hüüdis. Minu jaoks seisneb loo moraal aga selles: ärgem kunagi unustagem, et meie Issand suri iga inimese eest siin maailmas. Ta armastab iga inimest, kes siia maailma sünnib ja tahab igaüht päästa. Tuletagem endale iga päev meelde: me kõik oleme õed ja vennad ning suhtugem oma kadunud õdedesse-vendadesse just nii nagu Issand neisse suhtub – armastusega.

Jana Rosin