Neis salmides, mis eelnesid Hoosea tsiteerimisele, on Paulus kokku võtnud Roomlastele 9. ptk kõige olulisema. See on see, et Jumal ei kutsu oma halastuse objektideks mitte ainult juute, vaid ka paganaid. Jumala sõna pole tühja läinud (s. 6). Ta on kutsunud juute päästele. Kutse on siiani kehtiv, kuid see pole ainult nendele. Jumal, kes oli valinud halastada Aabrahamile ja Jaakobile, tahab halastada ka paganaile.
Paulus tulistab oma mõtte kinnitamiseks välja seeria tsitaate Vanast Testamendist. Need jagunevad kahte gruppi. Esimesed (s. 25, 26) on Hoosealt, mida Paulus kasutab paganate aktsepteerimisele aluse rajamiseks. Teine (s. 27–29) tuleb Jesajalt ja tõestab, et kutse ei arva hulka mitte kõiki iisraellasi, vaid ainult ülejääki.
Esimene osa tsitaadist baseerub Hoosea 2:23 ja 1:10-l. Hoosea tekstide taust räägib kümnest Iisraeli põhjasuguharust, kes teenisid kõiksugu jõledatel moodustel ebajumalaid, kaasa arvatud laste ohverdamine ja endi labane ülalpidamine. Kuna Iisrael oli Jumala tagasi lükanud, tuli ka Jumalal neist lahti öelda ja peagi langesid nad brutaalsete assüürlaste ülemvõimu alla (aastal 772 eKr).
Jumal illustreerib Iisraeli ebaustavust prohveti prostituudist naise Gomeri ja tema järeltulijate läbi: Lo-Ruhama tähendab „ei ole halastust” ja Lo-Ammi „ei ole minu rahvas”.
Siiski, Jumal võtaks nad oma halastuses tagasi, nagu Hoosea võttis Gomeri tagasi. Ta teeks need, kes ei olnud Tema rahvas – Tema rahvaks ja need, kes polnud armastatud – armastatuteks. Hooseal oli õppetund Iisraeli kohta, kuid Paulus arendas seda veidi edasi ja sobitas selle paganate kohta, kes polnud olnud Tema rahvas. Läbi oma armu lapsendaks Jumal nad ja armastaks neid nii, et nad saaksid „elava Jumala poegadeks”. Tõesti, Jumala armastus on piiritu.
In English