LUGU KAHEST MÄEST JA KAHEST KÄEST

Avaldatud 16.8.2015, rubriik Päeva sõna

Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kui nad ka unustaksid, ei unusta mina sind mitte. Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse, su müürid on alati mu silme ees. Jesaja 49:15, 16

Kui sa hoiad inimese kätt, kas ei ole selles sidemes siis midagi erilist? Kui uje poiss hoiab punastava tüdruku kätt esimest korda , kui vanapaar pigistab kortsulisi käsi viimast korda – siis on see midagi erilist. Kui ma hoidsin oma isa kätt enne, kui ta suri, kätt, mis oli nii õrn kui ka mehine, siis isegi tema nõrkuses oli see side püha. Mis tunne oleks siis hoida kas või hetkeks Jumala kätt?

Mõtle kahele kõige mõjuvõimsamale Jumala käe kirjeldusele kogu kirjanduses, mõlemal korral mäetipus. Esimeses mäetipus näeme valguse ja auhiilguse lahvatuses hetke, kui Jumala tuline käsi sirutub välja, et lõigata leegitsevad tähed kümne käsu kivilaudadesse. „Ja kui ta oli lõpetanud kõneluse Moosesega Siinai mäel, siis ta andis temale kaks tunnistuslauda, kivilauda, mille peale oli Jumala sõrmega kirjutatud.” (2Ms 31:18) Nii palju teame kindlalt – ainus Jumala käega kirjutatud tekst, mis on kogu Pühakirjas otseselt Temale omistatav, on need kümme käsku. Tema käsi kirjutas kõik kümme, mis peaks kahtlemata rääkima kogu inimkonnale midagi kümne käsu pöördumatust autoriteedist. Nagu Ted Koppel kord täheldas, ei toonud Mooses Siinailt kümmet soovitust. Need olid Jumala enda kirjutatud kümme käsku.

Teises mäetipus ilmub Tema käsi taas. „Tigedate hulk keerleb mu ümber; nad purevad mu käsi ja jalgu.” (Ps 22:17) Nüüd ei ole valguse ja auhiilguse lahvatust. Selle asemel oleme tunnistajaks hetkele, kui Jeesuse käsi on tundetult puutala külge naelutatud, rooma raudnael on läbistanud Tema peopesa. Kolgata tipus taob haamer metalli kõlksudes vastu metalli, tagudes naela läbi käe ja palgi, kuni veri naela kõrvalt välja nõrgub.

Ära kunagi seda kätt unusta. Sest see on seesama käsi, mis kirjutas Seaduse. Siinai sõrm on Kolgata käsi. Käsi, mis kirjutas kivisse, naelutati puu külge. Seaduseandjast ühe mäe otsas sai teise mäe otsas Eluandja. Niisiis miks vastandada mägesid teineteisele ja hüljata Siinai Kolgata kasuks? Jah, kaks mäge. Jah, kaks kätt. Kuid üksainus Jumal. Ja üks armastus. Nii sügav, et graveeris kõiki meid, patuseid, oma peopesadesse − igaveseks.

Jaga Facebookis