Tänane tekst paneb paika põhimõtte, kes saavad kuuluda taevariigi õlipuu külge ja kes mitte. On oluline märgata, et mitte kõik israeliidid ei olnud puu küljest ära murtud. Ainult mõned neist olid eemaldatud, et paganaid saaks tüve külge pookida. Põhiküsimus on: mille alusel murti mõned iisraellased ära, kui teised jäid puu külge? Mille alusel jätkati mõned paganad puu külge, samas kui teised jäid endisesse olukorda?
Nende küsimuste vastused viivad meid Pauluse evangeeliumi südamesse ning Iisraeli tervenemise saladusse, mida võrreldakse surnuist ellutõusmisega (s. 15) ja mida Paulus kirglikult loodab. Paulus ei keeruta. 20. salm ütleb, et õlipuu küljes on need (nii juudid kui paganad), kel on usku. Puu küljes mitte olijaid – keda pole sinna jätkatud (paganad) või kes on sealt ära murtud – kirjeldab Paulus uskmatutena. Nii rõhutab Paulus jällegi sama õppetundi, mida ta andis Kirja roomlastele esimestes peatükkides. On ainult üks tee päästmisele – omada usku Jeesusesse Kristusesse kui Päästjasse ja Issandasse. See toob meid tagasi 20. salmi viimase kahe sõnani – „vaid karda”. „Mida peaks kartma?” võime küsida. Karta tuleb vaimulikku uhkust ja ülbust, seda, et oleme üleolevad, et meie oleme päästetud, kuid teised pole. Mitte ainult Rooma paganad, kellele Paulus kirjutas, vaid me kõik peame olema valvsad oma vaimuliku upsakuse ja ülbuse suhtes. C. K. Barrett tabas naelapea pihta, kui ta kirjutas, et „kristlasest pagana, nagu ka iga kristlase õige suhtumine peab olema aukartus, sest ta peab mõistma, et temas endas ei ole midagi, mis kindlustaks tema olukorra Jumala juures. Samast hetkest, kui ta hakkab muutuma uhkeks, hakkab ta usk (alandlik sõltumine Jumalast) kahanema ning ta muutub sellega ise mahalõikamise kandidaadiks.”
Jeesus teadis, millest Ta rääkis, kuid Ta ütles: „Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik” (Mt 5:3).
In English