JEESUS SAAB AVALIKUKS SINU RIIETUSES

Kas näo pesemine on vale? Kas juuste kammimine on kohatu? Kuidas on käevõru kandmisega? Kas lipsu kandmine on OK? Kas kristlased tohivad kanda stiilseid rõivaid? Kas nad peaksid püüdma kenad välja näha? Kas rätikud ja prossid on lubatud? Mida arvata pitsidest, paeltest ja nööpidest? Kas on vale oma juuksed soengusse sättida või kanda parukat? Kas on vale end meikida? Kui käekell on sobiv, siis kuidas on sõrmuskellaga? Kas on mingit vahet, kas sa kannad värvilist rätti või hõbedast kaelaketti? Mida arvata abielusõrmusest? Kas kõik ehted on keelatud?

Kuigi on olemas erinevad standardid erinevates maailmapaikades, erinevates koolides, erinevates kultuurides, on Pühakiri andnud meile põhimõtted, mis on mõistetavad üheselt igal pool. Ilmutusraamatu 12. peatükis kasutab Jumal naist kui sümbolit oma Tõelise Koguduse esindajana. Pane tähele tema riietust! „Suur tunnustäht sai nähtavaks taevas: naine, riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas“ (1. salm).

Ilmutuse 17:4 kirjeldab langenud kirikut – esindatud samuti naisena –, seekord hoorana. Pane tähele, mida kannab see naine: „Naine oli riietatud purpurpunasesse ja erepunasesse ning ehitud kulla ja kalliskivide ja pärlitega, ta käes oli kuldkarikas täis jäledusi ja oma hooruse saasta.“ Loomulikult on need naised sümboolsed. Inimesed ei kannaks midagi, kui nad usuksid Ilmutuse 12:1 öeldusse sõna-sõnalt! Kuid Jumalal on midagi öelda alastioleku kohta Pühakirja teistes salmides. Nii et tõenäoliselt ei olnud riietumine siin mainitud salmides esikohal. Hoopis kontrast lihtsa ja loomuliku ning ekstravagantse vahel.

Mis on nende kitsenduste põhjenduseks? Välimuse imetlemine on vaimsuse vähesuse sümptom. Jumal soovib, et me imetleksime sisemist alandlikkust ja tasast loomust, mitte välimust, mis tõmbab tähelepanu meile. Sisemise ilu taotlemine peaks toimuma meie isikliku suhte raames Jumalaga.