Praegune ja tulevane kuningriik

Aeg-ajalt külastas mu kontorit eremiit. Ta oli alati riietatud korralikku ülikonda. Ta ei näinud üldse eremiidi moodi välja. Kuid see oli vaid maskeering. Tegelikkuses elas ta metsas ühe vana mahajäetud maja keldris. Sealt tuli ta mõnikord välja, et osta toitu ja kohtuda mõningate sõpradega.

Ta ei kartnud tunnistada, kes ta on ning rääkis oma mõtetest nähtava vaimustusega. Milleks olla eremiit? „Nii leian ma võimaluse jõuda Jumalale lähemale.“ Kolmndast sajandist alates on mehed ja vahel ka naised valinud eraldatuse maailmast, et nautida paremini Jumala kuningriiki. Keskajal olid munga- ja nunnaordud tohutusuured.

Piibel ei õpeta, et inimene peaks ühiskonnale selja keerama. Kloostrid ja koopad pole mõeldud kristlastele elukohaks. Elu pulbitseb turuplatsidel ja majades, tänavatel ja koolides. Elu Kristuses tähendab, et me ei ela enam endale, vaid Jumalale, Kristusele ja oma ligimestele. Me elame elu koos Kristusega ja ligimeste jaoks. Tulevane kuningriik tuleb ellu juba täna ning annab meile kätte igavese tasu.

Me elame Vaimus. See tähendab, et igavese elu tõotus on meie jaoks juba täitnud. Jumala käskudele kuuletumine, Vaimu viljade kandmine, Vaimu juhtimise all elamine– see on elu Vaimus.

Keegi, kes elab Vaimus, ei taha olla sõnakuulmatu. Sõnakuulmatus tähendaks Jumala tagasilükkamist. Me ei suuda põgeneda käsust teha taevaseid tegusid, põhjendades, et elame ikka veel siin, maapeal.

Elu Vaimus ja elu, mille pärime tulevikus annavad meile kindla tagatise. Kuna Jeesus suri ja tõusis jälle elllu, võime ka meie surra patule ning elada Tema jaoks ning võime kindlad olla, et kui Ta tuleb, pärime me igavese elu.

„Tõeline pühitsus on ... igapäevane enesesalgamine ning tahtekindlus kuuletuda Jumalale.“