Armastage nii nagu Kristus armastab

Kristuse palve [Jh 17. peatükis] … illustreerib eeskostet, mida Ta pakub meile Isa ees.

„Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde!“ palvetas Ta (Jh 17:17). „Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma. Ja ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões.

Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud. Ja mina olen and-nud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks: mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind“ (Jh 17:18–23).

Täna kostab selle palve lausunu Isa ees inimolevuste eest, keda Ta on lunastanud. Ta esitab neid Jahvele, öeldes: „Ma olen neid märkinud oma peopesadesse“ (vrd Js 49:16).

Pühitsemine peab tulema tõe kaudu. Kristusega üksolemine – see on Jumala eesmärk meie jaoks. Pühitsuse ja ühtsuse kaudu peavad kristlased tõendama maailmale, et nende heaks on tehtud täiuslik töö Kristuses ja Kristuse kaudu. Nii peavad nad kandma tunnistust, et Jumal saatis oma Poja patuseid päästma. Kas sa ei tahaks lasta Kristusel oma südames seda pühitsemistööd jätkata? Te kõik võite olla täielikud Temas. Teil on kindlus, et tõe pühit-suse kaudu võite olla täiuslikud selles Ühes. …

Päästja on tuttav oma laste vaimsete kannatustega. Ta teab, kuidas nende süda on vahel haavatud ja veritseb. Ta rahustab ja aitab vaevatuid. Ta ütleb meile: „Kandke üksteise koormaid“ (Gl 6:2). „Meie, kes oleme tugevad, peame kandma jõuetute nõrkusi ega tohi elada enese meeleheaks“ (Rm 15:1). Me peame olema üksteisega õigesti ühendatud isegi siis, kui see nõuab ohvrit. Kris-tus tõi meie eest tohutu ohvri, kas me ei peaks siis olema valmis teiste eest ohvrit tooma? Me peame olema ettevaatlikud, et me ei haavaks ega solvaks Jumala laste südant, sest kui me seda teeme, haavame ja solvame Kristuse südant. – Kiri nr 31, 17. jaanuar 1904, kogudusevanem J. A. Burdenile ja tema naisele, dr D. H. Kressile ja tema naisele.