Rahata koju

Ühel inimesel oli kaks poega ja noorem ütles isale: „Isa, anna mulle kätte see osa varast, mis saab minule” (Lk 15:12). Isa südant läbis värin – kas see on siis minu armas poeg, keda väiksena põlve peal hüpitasin, kelle jutulalin südant soojendas, kelle esimesed iseseisvad sammud tundusid maailmaimena. Isa kõrvus kõlab paratamatult oma poja jõleda pöördumise varjatud versioon: „Isa, sa oled liiga kauaks siia maailma pidama jäänud!” Kas pole kohutav?

Elu on niimoodi seatud, et mingil ajahetkel jätavad lapsed oma vanematekodu ja lahkuvad. Neid ootab oma elu. Igale noorele kuulub õigus tulla ja olla, igal noorel on õigus oma teedele, iseseisvale elule, privaatsusele. Mida peavad aga tundma need vanemad, kelle lapsed lahkuvad kibestunud südamega „kaugele maale”?

Rikkal isal ei olnud midagi selle vastu, et pojale varandust anda: oma lastele oligi see aastate jooksul kogutud. Noorem poeg ei teadnud, miks selle üleandmisega viivitati. Isal oli sellega oma mõte. Ta soovis pojale antavat vara kasvatada, soovis, et poeg astuks ellu võimalikult suure õnnistusega.

Nüüd, võõrsil olles ühel hetkel noormees kohkus. Ta ei suutnud uskuda, et tema olukord on nii kriitiline. Mis nüüd saab? Iseteadev ja upsakas mõtteviis andis tagasilöögi. Aga lootus on viimane, mis inimese maha jätab. Nii ta siis mõtles: „See pole veel lõpp. Mul on sõpradering, kellega koos jõime ja prassisime, minu raha eest. See pole võimalik, et nad mind hülgavad.” Aga seegi lootus ei täitunud.

Maailm on meid alati nälga jätnud. Aga Isal taevas on palju vara ja Ta jagab seda ülirohkesti. Kadunud poeg teadis, et isa on rikas. Seda polnud võimalik unustada. Ja nüüd meenus talle isakodu.

Poeg teadis, et isa on rikas, aga ta ei teadnud, et isa on ka armastusest rikas. Paremad mõtted tõid ta koduteele. Aga mitte oma isa mõistmisele. Noormees arvas, et ta võetakse parimal juhul vastu sulasena, mitte pojana. Ja jõudes kodu lähedale, ühegi pennita, paljakäsi, räbaldunud kaltsudes, näeb ta üht vana meest endale vastu jooksmas. Mehe käed on üles tõstetud. Silm ei seleta kaugelt, kuid pojale tundub, et isa ühes käes on kaigas, et teda kui kodutut koera minema kihutada. Ka isa ei tundnud oma poega ära, patuelu oli teda moonutanud. Aga ta tundis poja ära südamega. Ja hetk hiljem on nad teineteise embuses. Poeg räägib sobivaid sõnu otsides midagi patustamisest, oma vääritust käitumisest, sellest, et nende suhteid ei saa enam nimetada isa ja poja suheteks. Aga isa ei tunne huvi külmalt kaalutletud argumentide vastu. Ta ei ütle selle peale sõnagi. Isa rahuldub poja südamega oma rinnal. Süda on avatud südamele ja see on imeline.

Kallis sõber, Jumal soovib sinugi südant oma rinnale, et siis koos, erilises läheduses astuda isakodu poole. Taevase kodu poole. See on meie võimalus, ärge laske seda käest!

Aarne Kriisk