Me võime võita nagu Kristus võitis

Kristus omandas inimlikkuse lõpmatult suure hinnaga, piina-rikkas protsessis, mis on saladus nii inglitele kui ka inimestele. Ta sündis väikese lapsena Petlemmas, olles varjanud oma jumalikku-se ja jätnud maha auhiilguse. Ta elas inimese lihas Jumala seaduse järgi, et Ta võiks hukka mõista liha patu, ja andis taevastele ole-vustele tunnistuse, et seadus oli määratud kõigile sõnakuulelikele eluks ning õnne, rahu ja igavese heaolu kindlustamiseks. ...

Jumalakartuse saladus on see, et Isaga võrdne rüütas oma ju-malikkuse inimlikkusega ning, jätnud maha kogu auhiilguse, mis Tal oli taeva Käskijana, laskus alandlikkuse rajal samm-sammult allapoole, taludes aina tõsisemat alandust. Patutu ja rüvetamatu-na seisis Ta kohtusaalis, kus Tema üle mõistis kohut, Tema asja uuris ja kohtuotsuse kuulutas välja just seesama rahvas, kelle Ta oli orjusest vabastanud. Au Issand hüljati ja mõisteti hukka, Tema peale koguni sülitati. Põlates seda, mida nad pidasid Tema pre-tensioonikateks nõueteks, lõid inimesed Teda näkku. ...

Pilaatus kuulutas Kristuse süütuks, teatades, et ta ei leidnud Temas süüd. Ometi käskis ta Teda juutide meeleheaks piitsutada ning lasi Ta haavatu ja veritsevana viia üles, et kannatada risti-löömise läbi julma surma. Taeva Majesteet viidi nagu tall tapale ning mõnituste, pilgete ja valesüüdistuste saatel löödi Ta risti. Rahvahulk, kelle südametes tundus inimlikkus surnud olevat, püüdis Jumala Poja julmi kannatusi sõimu ja teotusega raskenda-da. Aga nagu lammas oma niitjate ees on vait, nii ei avanud Te-ma oma suud. Ta andis oma elu maailma eest, et kõik, kes usuvad Temasse, ei peaks hukkuma. ...

Kristus kandis kogu maailma patud. Ta kannatas nende karis-tust – Jumala viha üleastumise suhtes. Tema katsumuses oli äge kiusatus mõelda, et Jumal on Ta hüljanud. Tema hinge piinas suure pimeduse hirmu pinge. ... Kui Ta ei oleks olnud kõigis asjus kiusatud nagu inimene, ei oleks Tal olnud võimalik läbi kukkuda. Ta oli vaba isik, keda katsuti läbi, vaba nagu Aadam ja iga teine inimene. Kui ei ole võimalust järele anda, siis kiusatus ei ole kiu-satus. Kiusatus tuleb, kui inimest mõjutatakse võimsalt valesti tegutsema, ning inimene, teades, et suudab sellele vastu seista, võidab selle usus, hoides kõvasti kinni jumalikust väest. – Käsikiri nr 29, 17. märts 1899, „Meie eest ohverdatud“.