Kristuse rist ei olnud ainult lunastuse täidesaatmine, see oli samuti demonstratsioon – lepitusohver ja Jumala õiguse illustratsioon üheskoos. Roomlastele 3:25, 26 on Paulusel öelda paar tähtsat fakti jumaliku õiguse kohta.
Esiteks on näha, et Piibel tervikuna rõhutab Jumala õiguse teemat. Selline rõhuasetus ei tule välja ainult Roomlastele 3. peatükis, vaid ka Ilmutusraamatus. Tõeliselt huvitav on näha, kuidas Piibli viimane raamat seob Jumala õiguse, süüdistustest vabastamise ning Tema kohtuotsuste õigsuse Jeesuse ristisurmaga.
Ilmutusraamatu 4. ja 5. peatükk loovad ühtse teema, korrates Jumala väärilisust taevase pühamu kontekstis. „Sina, meie Issand ja Jumal, oled väärt võtma au ja austust ja väge” (Ilm 4:11). Johannes nutab 5. peatükis, sest ei leitud kedagi, kes oleks olnud väärt avama raamatut. Siis tuli esile Tall ja taevased olendid hakkasid laulma „uut laulu: „Sina oled väärt võtma raamatu ning avama selle pitserid, sest sina olid tapetud ning sina oled ostnud Jumalale oma verega inimesi”” (Ilm 5:9). Siis kuulutasid inglid: „Tall, kes on tapetud, on väärt võtma väge ja rikkust ja tarkust ja võimu ja au ja kirkust ja õnnistust!!” (s. 12).
Peaksime tähele panema, et need read on otseselt seotud Kristuse lepitusohvriga, tänu millele võib Ta raamatu avada. Paulus kirjutab Roomlastele 3:24–26, et Jumal on õige ja mõistab õigeks ka patuse.
Ilmutusraamatu teine suurem Jumala ülistamine toimub kohtumõistmise stseenis seitsme viimase nuhtluse ajal. „Ja ma kuulsin vete inglit hüüdvat: „Õige oled sina, kes oled ja kes olid ja kes tuled, sina Püha, et sa nõnda oled kohut mõistnud!” (Ilm 16:5; vt ka Ilm 16:7; 15:3, 4).
Kolmas Jumala õiguse kinnitamine leiab aset Kristuse teisel tulekul. Ilmutuse 19. peatüki algusest võime lugeda: „Halleluuja! Pääste ja kirkus ja vägi on meie Jumalal, sest tema kohtumõistmised on tõelised ja õiged!”
Saatana ja Jumala vahelises suures võitluses ei asetse õigeksmõistmine kuskil äärepeal, vaid keskel. Issand peab tõestama, et Ta on armastus kõigis oma tegudes.
In English