Armastus ja Tõde kuluvad ühte

Ühel hingamispäeval oli ühes koguduses palvekoosolek. Väikese koguduse liikmed püüdsid olla pühendunud, tõelised kristlased, et kuulutada tõde ja päästa patuköidikuis inimesi. Selle koguduse liikmete hulgas oli väga siiras diakon ja pühendunud vend, kes alati arvas, et Jumal saab õnnistada ja seda väikest kogudust suurendada ainult siis, kui kõik koguduseliikmed on täiuslikud kristlased. Tihti enne koosolekut seisis ta kriitilise pilguga ukse juures, kontrollides, kuidas kirikusse tulijad riides on ja kas nad ikka peegeldavad Kristuse iseloomu.

Sellel hingamispäeva hommikul sisenes kirikusse noor naine. Elu probleemid ja raskused olid teda tõuganud Jumalat otsima. Oli suvi. Naisel oli seljas lühike kleidike. Häbeliku saalisiseneja peatas uksel diakoni kriitiline ja ähvardav pilk. Kuuldusid sõnad: „Selles riietuses ei ole sul meie kirikus midagi teha!” Jahmunult ja pisarates jooksis naine kirikust välja.

See naine oleks Jumala ja kiriku suhtes igavesti pettununa ära läinudki, kui selles väikeses koguduses ei oleks olnud teist venda, kes oli armastuse ja kaastundega täidetud ja kes seda olukorda nähes katkestas puldi taga peetava teenistuse ning lahkuvale naisele järele jooksis.

Armas sõber, kas sina tead, et „Armastus ja Tõde kuluvad ühte. Kumbki ei esine ilma teiseta. Ilma armastuseta „tõde” on tegelikult julmus, teisele „tõe” näkku ütlemine ei aita kunagi kedagi, vaid hävitab ja laastab. Tõde on vaid siis konstruktiivne, kui selle väljaütlemise motiiv on teisest inimesest hoolimine. Kui tõe väljaütlemisega on ühendatud armastus, siis see ei solva iialgi ega tee halba, vaid aitab inimesel areneda. Ta võib vahel teha haiget, kuid säärane valu on tervistav. Inimeste suhete siirusele annab kindluse armastus. Tõde on ainus keskkond, milles armastus saab elada.” (Tommy Hellsten, „Saad kõik, millest loobud”)

Igas koguduses võivad olla „variserid” ja „tölnerid”. Igaüks meist võib olla selliseks hukkamõistvaks diakoniks või siis heaks, siiraks ja armastavaks Jumala lapseks. Täna hommikul, kui sina lähed kirikusse, pea meeles: „Igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.” Valik on sinu!

Viktor Nõmmik