Me oleme usklikud I

See väljend eeldab, et meil on usk. Kas Jeesus leiab tagasi tulles usku? Mis see usk üldse on? Kas mõistame selle sõna tõelist tähendust või on sellest järel vaid tühi kest?

Sel ajal, kui Jeesus meie maal elas ja õpetas, tuli Tal usu teema päris sageli jutuks. Väga tihti pidi Jeesus kahetsusega ütlema: „Kui teil usku oleks, siis...” Siis liiguksid isegi mäed!

Õnneks on meile toodud eeskujuks ka inimesi, kelle usu suurust ja kindlust Jeesus väga kõrgelt hindas.

Luuka 7. peatükis on lugu väepealikust, kelle teener oli haige ja suremas. Ta uskus, et tema teener saab terveks ka nii, et Jeesus isiklikult ei pea tema juurde tulema. „Issand, ära tee enesele tüli, sest ma ei ole väärt, et sina mu katuse alla tuleksid! Seepärast ma ei ole ka ennast arvanud väärt ise sinu juurde tulema, vaid ütle üksainus sõna, ja poiss paraneb!” See mees näitas üles tõelist usukindlust.

Kas me suudame mõista, kui suur peab olema usk, et püsida ka siis, kui öeldakse „ei”.

Jüngrid, olles Jeesuse kõrval, nägid olukordi, kus Jeesus laitis usu puudumise pärast, ja nägid ka olukordi, kui Jeesus tunnustas inimese suurt usku. Küllap jüngrid mõistsid, et nemadki vajavad midagi enamat, sellepärast nad palusid Jeesust: „Kasvata meie usku!”

Milleks siis usku tarvis on? Üks on selge, paigalseismiseks pole meil usku vaja. Usk on liikumapanev jõud.

Kui oleme usklikud, siis järelikult peab meie sees ja meie ümber midagi muutuma, liikuma, edasi minema. Jeesus ütleb: „Kui te usute, siis teil õnnestub!”

Mõnikord on nii hea laskuda n-ö puhkeasendisse ja tunda rahuldust sellest, mis on möödunud aegadel korda saadetud. Kas ka Jumal on koos meiega puhkeasendis, vajunud mugavalt tugitooli nautima juba saavutatut? Nii hea on ju meenutada vanu aegu, et mis kõik oli!

Aastaid tagasi olin mõnda aega ühe pere juures korteris. Nii mõnigi kord pereemaga juttu ajades jõudsime nende „vanade heade aegade” juurde. Ja siis, kui meid valdas soe nostalgiatunne, tõid peremehe sõnad meid maa peale tagasi. Ta ütles ikka: „Kõik parem on alles ees!” Siis ma mõtlesin: oh, miks ta peab selle ilusa ära rikkuma, kuigi ma põhimõtteliselt tema sõnadega nõustusin.

Jumal tahab meilegi öelda: „Kõik parem on alles ees!” Ta julgustab meid edasi liikuma. Ja selleks ongi vaja tõelist usku. Jumala vägi ei ole nõrgem, Ta ei ole väsinud ja ka õnnistused ei ole otsa saanud. On vaja tõusta ja koos Jumalaga edasi minna. Me ju ei soovi, et tänapäeva uskliku sünonüümiks oleks tukkuja või uinuja või midagi sarnast?

Samuti ei saa me loota, et kõik raskused ja probleemid taanduvad nagu võluväel, kui me Jumalat usume.

Virve Toom